Kristel Birgit Potsepp: “Ei tao”

Ei tao on lavastus pornost – täpsemalt pornosõltlasest. Tegu on olulise ja vähe käsitletud teemaga ning seetõttu on mul ääretult hea meel, et see lõpuks ette võeti. Etendusel on intertekstuaalseid seoseid Peeter Paani looga, kus Peeter Paan on Sander Rebane ning haldjas Tinkerbelli (edaspidi Tin) rollis on erektsioon. Lavastaja on Paavo Piik, kes on varemgi sotsiaalseid teemasid käsitlenud.

Nimetaksin Ei taod mosaiiklavastuseks, sest see koosneb mitmest komponenendist on nii-öelda pornoajaloolane, on lapsemeelne Peeter Paan, on päris Sander ja lisaks on kasutatud ka multimeedialahendusi. Lavastus algab audition couchil, kus testitakse pornonäitleja komponentsust ning kus meela ja isegi nilbe häälega mees palub Sandril erinevaid poose võtta. Läbi lavastuse tuleb välja Sandri suhe pornoga, mis jookseb kokku Peeter Paani ja Tini looga.

Porno seab inimetele ebareaalsed ootused, kuid samas teevad seda ka kõik teised filmižanrid – romantilised filmid pakuvad inimestele illusiooni, milline armastus olema peab, ning õudusfilmid tekitavad uusi hirme – kus see vahe siis peitub? Inimesed on siirastest emotsioonidest liialt võõrdunud ning illusioonide ja porno taga olev inimene on hajumas. Nii ongi inimesed koos maailmaga muutumas aina tehislikumaks ning empaatiavõime on kaduv nähtus. Ka porno kontseptsioon on muutunud – kunagine hardcoreporno on praegune softcore, mis tegelikult on lihtsalt meedia kuju võtnud. Erootiliste tekstide asemel on 3-minutiline maha-taha-näkkuvideo, mille taga ei ole tegelikult ei lugu ega isegi inimesi. Seetõttu ongi oluline, et lavatuses paljastati ka inimene porno taga – näidati pilte meikimata pornostaaridest ning anti kerge ülevaade pornovideo kaadritagustest inimestest ja lugudest.

Tõstatati huvitav küsimus – miks on vägistamisporno vaadatuim žanr? Ehk on põhjus selles, et ühiskond muutub aina võrdõiguslikumaks ning patriarhaalne ühiskond on hääbumas? Mees on kaotamas oma domineerivat positsiooni ja alateaduslik viis seda lahendada ongi pornovideod, kus naine on retsessiivses positsioonis. Teooria on hea, kuid jäi poolikuks – mis oleks lahendus?

Mõneti jäi lavastus veidi pealiskaudseks. Hõlmati küll nii isiklikku perspektiivi kui ka pornotööstust, kuid mõlemad jäid kuidagi ühetahuliseks ja poolikuks. Lisaks läksid paljud tabavad naljad interpretatsiooni tõttu kaotsi – pornokirjandusest rääkides loodi seos Kaur Kenderi juhtumiga seotud prokurör Pähkliga, kuid see nali söödi justkui ära. Samuti on tegemist laialt sotsiaalse teemaga, millele läheneti läbi isikliku perspektiivi, kuid tegelase pornosõltuvuse lugu ning porno sotsiaalses kaadris justkui lämmatasid teineteist. Samas toodi hästi välja porno mõju emotsionaalsele poolele – hirm inimkontakti ja reaalse läheduse ees. Porno võib sõltlase kergelt onapuuri lukustada, kust on sama raske välja tulla kui näiteks alkoholipuurist. Teisest küljest ei eksisteeri pornol ainult pahupool, sest mõõdukalt on kõik okei.

Omaette huumor oli ka helisalvestus, kus Rebase vanaema räägib väga brutaalsete väljaütlemistega armastusest ja seksist. Naerma panid ka Tinderist võetud kuvatõmmisedinimesed on veidrad olevused.

Eraldi kiidusõnu ütleks kindlasti Emil Kallasele ja Kristjan Suitsule muljetavaldava valgustöö ning tabava lavakujunduse eest. Ka Veiko Tubina muusikavalik oli hea – eriti hästi oli kokku pandud viimane stseen, kus Sander Rebane sumedas valguses maheda laulu järgi Eikunagimaal kõigub.

On hea meel, et selline lavastus tehti, kuid kuna tegu on väga kompleksse teemaga, puudutati selle erinevaid tahke vaid pinnapealselt. Pornosõltlasel aitab see kindlasti end paremini analüüsida ning annab ehk tuge võõrutusprotsessiks, kuid probleemistikku oleks saanud ka sügavamalt käsitleda. Ahjaa, paljaks ei võetud ja nilbe teema mittenilbe käsitlemine oli üllatav!