Kristel Birgit Potsepp: Ikkagi on tore olla Bukowski #2

30. jaanuaril esitleti Arhiivis luulekogu „Ikkagi on tore olla Bukowski“. Bukowski luulet lugesid ette tõlkijad Kristjan Haljak, Jüri Kolk, Hasso Krull, Anna-Magdaleena Kangro, Maarja Kangro, Carolina Pihelgas, Jürgen Rooste ja Peeter Sauter ning hiljem esitas muusikat rühmitus Charles Turowski. Muusikaline etteaste oli küsimusitekitavalt huvitav, selline väga omamoodi. Järgnes pidu, kus erinevad kirjanikud muusikat mängisid.

Bukowski on minu arvates suuresti mosaiikkirjanik. Ta on fenomenaalne ning tema nimi ja olemus kajab vastu igast kirjutisest. Iseloomulikku julget ja brutaalromantilist luulet kellegi teise esituses kuulda oli väga teistmoodi, see manas luulele hoopis teistsuguse atmosfääri ja mõtte. Seetõttu oligi see väga huvitav ning rõhutas veelkord Bukowski mosaiiksust – ette kandes on luule väga plastiline ja võib saada hoopis teised mõõtmed originaalkuvandist. Esitused olid kõik mõjusad, eriti põnev oli näha naisi Bukowski luulet ette kandmas. Ka Rooste esitus, kus ta pani Bukowski luule vastuolustamisega teise perspektiivi, lisas üritusele nüansse. Eks luule ongi kõigile omanäoline, selles see võlu peitubki, ning luule erinevaid nägusid on huvitav näha. Bukowskiga vast teisiti ei saagi, sest ta on Bukowski. Üks kuulaja ütles, et tema visioon ei kattunud väga sellega, mida ta laval nägi – teades luuletuse sisu, ei tea siiski, mis luuletus ettekandmisele tuleb. Esitlusel kajas läbi ka mõte, et parem on teha originaalasja teisiti, andes tekstile täiesti uue näo. Kui ma hiljem Kristjan Haljakult küsisin, kuidas oli Bukowskit ette lugeda, kostus mõningane vaikus, kuhu sekkus Hasso Krull: „Aga sa ei lugenudki ju Bukowskit, sa lugesid Haljakut.“ See võtab luule plastilisuse hästi kokku.

Hilisemas vestluses osalejate ja mõne esinejaga kõlasid huvitavad mõtted Bukwoski olemuse kohta. Näiteks milline olnuks Bukowski olemus siis, kui ta oleks olnud naine? Hasso Krull mõtiskles, et Bukowski võib olla ükskõik kes. Samas seisneb Bukowski fenomenaalsus just selles, et tal on kindel muster ja sinna on kedagi või midagi teist raske paigutada.

Sellistlaadi üritusi võiks rohkem olla – õdus luuleõhtu, mis kulmineerub peo ja huvitavate vestlustega. Kohavalik oli samuti õnnestunud. Lisaks tänusõnad Carolina Pihelgasele, kes mulle Bukowski kogu kinkis! Tõlkes ärkab kirjanik uuesti ellu – uues vormis – ning need  luuletused on hästi ja tabavalt tõlgitud.