Kristel Birgit Potsepp: Mis teeb mehest mehe “sugu:M” näitel

Mis teeb mehest mehe? Sugu:M on Sveta Grigorjevaga segatud Jürgen Rooste meestelavastus, mis üritab 75 minuti jooksul publiku ette manada pildi sellest, milline on praegune isastõug ja teda ümbritsev ning mässiv maailm.

Meest käsitletakse kui eraldiseisvat müstilist liiki oma probleemide, mõtete ja iseärasustega ning seda nii koomilises kui ka tõsises võtmes. Olgugi et tegemist pole professionaalsete näitlejatega, veavad peategelased kõik välja. Näitlemiskoolitust asendab oskus enda üle nalja teha ja end kõrvaltvaatajana analüüsida ning seeläbi – kord ülepaisutatumalt, kord mitte – jäljendada.

Algul suhtusin ma lavastusse skeptiliselt – kartsin, et tegemist on piinliku ja šovinistliku tükiga.  Samuti on modernse teatri puhul suur võimalus amatöörlikult piire kompides liiga kaugele minna.

Tegemist on tragikoomilise tõsielutükiga, mida läbib šamanistlik joon. Tehakse nalja mehe üle, tehakse nalja naise üle, tehakse nalja ühiskonna üle. Tehakse tõsist nalja. Ühendavaks teguriks on spliinlik normaalneuroos, mis kipub inimesi ühendama. Sama šamanistlik ürgne joon tuleb esile ka armastuseotsingutes. Läbi ürgse tantsu, kus mehed kuu poole uluvad ja armastust otsivad, on kandvaks teguriks kiima samastamine armastusega – ehk ongi nendevaheline piir õhkõrn?

Naisi ei käsitleta vastupidi kartustele šovinistikult, küll aga ei jää puutumata feministid – seekord siis radikaalsed ökofeministid. Ka teised radikaalid ei jää tähelepanuta – mitmeid kordi tehakse nalja EKRE-temaatika üle. Üks stseen kulmineerub happening’iks, kus EKRE loosungid muudetakse skisofreenilisteks loitsudeks.

Julgetakse kombata piire ning sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega vahelduvad musta huumoriga vürtsitatud naljad jõudsid oma eesmärgini.

Kõrvale ei jäänud ka publik, kuid publikut kaasati piisavalt turvaliselt, tekitamata kelleski geograafilisele asukohale (et mitte kasutada ületarbitud üldistust „eestlasele“) kohast tagasihoidlikkusest tulenevat ebamugavustunnet. Eredalt on meeles ka seik, kus publiku käest küsiti, kui suur on Eesti keskmise mehe mure, millele järgnes tabav vastus: 12 sentimeetrit.

Siiski ei käsitle lavastus meheks olemist vaid koomilises võtmes. Sekstöötaja, kes mõjus küll veidi kohmetuna, tõi välja ühe suurima probleemi meheks olemise juures, nimelt mehed ei räägi. Kui muidu on statistika kohaselt depressioon või muu hingehaigus levinum naiste seas, siis Eestis on olukord vastupidine. Ühtlasi tuuakse hästi välja asjaolu, et soorollid pole vaid naiste pärusmaa – sellest annab mõista stseen, mille keskne põhimõte on „mulle meeldib koristada, aga ma pole pede“. Puudutatakse ka nii-öelda alfaisiksusele kohast eneseväljendamist vägivalla kaudu, millele järgneb intiimne hetk, justkui üheks mehi ühendavaks teguriks olekski baarikaklused.

Kuigi etendus üllatas mind üdini positiivselt, tundub mulle, et mehed siiski suud täiesti puhtaks ei rääkinud. Kuigi lavastusel oli ka sügavam sisu, manati siiski kordi ette pilt stereotüübile kindlaks jäävast mehest ning aktuaalsete probleemide käsitlemine jäi kohati pealiskaudseks. Mitu korda poogiti mehele külge omadusi ja probleeme, mis tegelikult on aktuaalsed mõlema soo puhul. Ehk võib järgmisena oodata lavastust „Sugu: pohhui“?

Lavastusele on heli loonud  Siim Aimla ning püünel tegutsevad Jürgen Rooste, Kaur Riismaa, Ivar Sild, Marko Martinson ning Meelis Tasur