Kristel Birgit Potsepp: “Moraal” ehk poolteist tundi puhast kütet

„Moraal” on nagu lastelaul, mille tähendus on sünkroonis selle semiootilise süsteemi muutumisega. Meelest läheb elu raskus, kui purjus peaga koju saabudes on võti endiselt taskus. Teismeiga on tõepoolest üks sitane tsunaami ja „Moraal” mõtestab selle siiralt huumoriga segatult lahti. Lavastus ongi suuresti nagu teismeiga – hoomamatud nutu-naeru intervallid. Poolteist tundi puhast kütet.

Vastupidi suurele osale noortenäidenditest ei üritata„Moraalis” liiga „popid ja noortepärased” olla (mis jätab pigem kohatu mulje) ning etendus sobib nii noortele kui ka (teismeliste) vanematele.

Adeele Sepp ja Rait Õunapuu kehastusid imetabaselt sekundipealt ümber 30 erinevaks karakteriks ning kuna rollivahetus oli nii sujuv, ununes kohe fakt, et sama näitleja oli minut tagasi hoopis teine karakter. Kui Rait Õunapuu rollid kippusid pigem kattuma, siis Adeele Sepa karakterid varieerusid tugevalt ning on hämmastav, kuidas ühes näitlejas nii mitmeid erinevaid rolle peitub. Ei mängitud üle ega alla ja kõik kolm inimest laval olid oma kontekstis sees. Rait Õunapuu peegeldas täpselt ja vindiga keskmist puberteedieas poissi. Ka Kaarel Kuusk oli alati omanäoline ning teda jälgida oli igati huvitav – olgugi, et ta pigem tagaplaani valitses. Kummardus ka ilusa tõlkimistöö eest. Stereotüüpsed karakterid olid niivõrd ilus-valusalt tabatud ja tundsin mitu inimest nii endas kui teistes ära.

Lavastuses peegeldati tabavalt vanemate ja noorte suhteid, kus peitub tugev apaatsuse ning ootuste-lootuste kontrast ja passiivagressiivne ma-ei-tea-mentaliteet. Soov isoleerida end täiskasvanuelust, kuniks veel võimalik. Tahtmine kuuluda – karjalooma olemuse ilmnemine tuuakse tugevalt välja, eriti läbi konsumerismi ja seeläbi eneseteostuse. Puutepunktiks on elukaugus, mille puhul tajudki enda arvates elu kõige tugevamalt.

Puudutati ka kapitalistliku elu vilju, mida kajastasid humoorikas võtmes näiteks suši eest suhu võtmine ning Gucci-igatsus.

Noorte keelekasutusele ja mõistmisele läheneti samuti paslikult. Kui üldiselt on oht keelekasutusega liiga groteskseks minna ning üle pingutada, mis muudab efekti sootuks vastupidiseks, siis lavastuse dramaturg tegi siinkohal väga head tööd. Roppuste kasutamine oli kohane ega jätnud muljet, nagu oleks keelt pealiskaudselt vägistatud – keelevägistus oli siinkohal asjakohane. Ühtlasi ei pea midagi kartma – üle piiride eriti ei mindud ning kõik, mis laval toimus, sünnib ühel või teisel moel iga päev me endi ümber.

Mul on hea meel, et selline lavastus olemas on ja taolise läbielatava asjakohase tragikoomilise faasi nentimine annab paljuski jõudu ning empaatiat – nii see peabki olema ja see on täiesti normaalne. Teismeiga on räpane seik, mis väetab tulevikku. Kuigi paljud piirid vajavad kompamist, on oluline mõne välise teguri läbi aduda, milline võiks mõnel hetkel siiski ületamata jääda. See lavastus integreerib teatrit suurepäraselt noorte ja nende oluliste-eluliste tuuletallamistega, mida mõni pseudoautoriteetne allikas teha ei suuda.