Kristel Birgit Potsepp raporteerib “Keti lõpust”

„Keti lõpp” on Priit Pääsukese film, mis põhineb Paavo Piigi 2012. aasta näidendil ning on minu jaoks vast selle aasta oodatuim Eesti film. Tegemist on tragikoomilise ning isegi eksistentsiaalse filmiga, mille tegevus toimub kiirtoidurestoranis Kett ning mille keskmes on klientide värviline elu klienditeenindaja silme läbi. Film jaotub mitmeks eri nime kandvaks peatükiks, kohati isegi teatrilikuks sketšiks, mis moodustavad omamoodi tervikliku jada.

Filmist jooksis läbi dialoog Eesti filmide kohta, kus viidati sellele, et „noh mingi Eesti film oli, eriti midagi aru ei saanud”, kuid „Keti lõpp” murdis end sellest mustrist välja. Peamised sarnasused Eesti filmi stereotüübiga olid ilus visuaalne pool ja kaameratöö. Muusikaline valik sobis filmi vaimuga hästi kokku ning mõnda lugu sooviks pikemalt kuulata. Ühtlasi puudusid kehvad ja isegi piinlikud naljad – huumorile oli tabavalt pihta saadud.

Film algab luuletaja etteastega, kus ta loeb ette Kaur Riismaa luuletuse kohalejõudmisest, mis on minu jaoks üks ilusamaid luuletusi ja „Keti lõppu” sobis see kui valatult. See on justkui võti filmile – kohale jõudmine. Ketil tõepoolest on oma atmosfäär ning see jõudis ka minuni. „Keti lõpp” koosnes nagu erinevatest mustritest, sümfooniatest – viimane iseloomustab hästi ka filmi lõppu. Ecstasy manustamine on samuti proosalisse vormi pandud – kasutamine tuletamaks endale meelde, milline olla võiksid: tähelepanelik ja enesega rahul. Ühtlasi on nii ausalt ja sellises kontseptsioonis ecstasy võtmine (koos suurenenud pupillidega) üsna julge liigutus.

Võib öelda, et ka näitlejate valik oli julge. Kahtlemata on riskantne ühte filmi panna näiteks Eesti komöödiamaastiku uue generatsiooni koorekiht, kui nii võib öelda: Mattias Naan, Priit Pius, Henrik Kalmet ja ikooniline duo Katariina Tamm ning Piret Krumm. See mängis üllatavalt hästi välja ning näitlejad sobisid oma rollidesse. Ka Maiken Schmidt mängis teenindaja rolli väga tabavalt välja ja Hendrik Toompere jr edastas hästi kohmetut üliharidusest koormatud noormeest.

Kohati jäi „Keti lõpp” küll ehk veidi hüplikuks ja lõpp kulmineerus üsna järsult, kuid selle korvas kunstiline tase, huumor ning haaravad dialoogid. Film sobib oma kohatise mõnusa melanhoolse vindiga ideaalselt ka praegusesse aastaaega. Teatri ja filmi suhte ning detailide sügavamaks hoomamiseks tasub filmi mitu korda vaadata, mis mulgi kavas on. Lisaks – kus mujal saab näha kiirtoidurestorani teenindajaid (või sellele kohale pretendeerivaid isikuid) Arvo Pärdiga ecstasy’t tegemas?