Kristel Birgit Potsepp sisemisest rahust teatrilaval

Narkootikumidest on raske rääkida, kõlamata liialt moraalitsevalt. Eriti noortele. Seetõttu on ka teatris selline ettevõtmine üsna riskantne. Pealtnäha tundub etenduse lugu teatud mõttes klišeelik (küll üsna kehv klišee) – nii-öelda tavaline noor alustab pidutsemisega, satub  kanepit proovima, edasi tulevad muud narkootilised ained ning lõpuks fentanüülisõltuvus. Ometi ei vasta see eelarvamus tõele, sest lavastus ei andnud otseselt mingisugust trotsi tekitavat moraliseerivat tooni edasi, vaid näitas eelkõige inimest narkomaani sildi taga. Ühtlasi ei pandud seal kanepi tarbimist otseselt hüppelaua sildi alla, hüppelauaks on tihti pigem halb juhus ja sisemine olukord. Me kõik otsime mingil määral sisemist rahu ning teed selleni (antud juhul ka sellisest sisemisest rahust välja) on kõigil erinevad.

Lavastus on üsna meta. Näitleja Silver Kaljula on oma rollis kohati hirmutavalt sügaval sees ning vaimne ja füüsiline pool moodustavad tohutu energiaga sümbioosi. Seda põhjendab kogu näidendi valmimise protsess. Kokku on pandud mitmete inimeste lood dokumentaalide ja vaatluste põhjal, samuti mõni osa raamatust „Kuidas minust sai HAPKOMAH”. Segaseks jäi seik, kuidas alguses räägiti heroiinisõltuvusest. Hiljem küll seletati, et heroiin kadus Eestis aastatel 2001–2002, kuid siiski segati kahe droogi nimesid üsna palju.

Kogu kontseptsioon murrab hästi müüti sellest, kuidas keskmine narkomaan ei pruugi olla vaid stereotüüpne põhiharidusega, varastatud Adidase dressi kandev umbkeelne Valodja Narvast, vaid täiesti „tavaline” laps. Iga teine võib selle ohvriks sattuda ja rehabiliteerimisprotsessis ongi olulisim näha iga narkomaani taga inimest – ta on täitsa alles. Lavastuses seletatakse lahti ka narkomaani emotsionaalne ja füüsiline vaev, tuimusest füüsiliselt ängistavate võõrutusnähtudeni.

Tegemist on äärmiselt olulise teemaga ning olgugi, et narkomaania Eestis nii laialt levinud on, on keskmised teadmised selle kohta üsna nõrgad. Antud lavastus mõjub noortele ennetusena kindlasti paremini kui järjekordne politseinik kooli aulas monotoonselt rääkimas. Minuga koos sattus etendust vaatama palju koolilapsi ning oli hea vaadata, kuidas algne eputamine muutus keskendumiseks ja kaasamõtlemiseks. Kuigi lavastus on suunatud eelkõige noortele, tuleks selle vaatamine kõigile kasuks – teavitustöö ja empaatiavõime kasvatamine on oluline.