Kristel Birgit Potsepp: Üdini pöörastavad sünnisõnad

„Sünnisõnad” on Peeter Jalaka mitmekihiline teos Veljo Tormise muusikale, mida on raske määratleda vaid muusikalise lavastusena – tegu on palju enamaga, mida on kohati keeruline sõnadeks lahti harutada.

Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
Kuulab aja voolamist, tal pilk on pilvedes.

Lavastuse läbivad elemendid on sünd, elu ja surm ning seda laialdases spektris. Tegemist on tehniliselt äärmiselt kompleksse lavastusega. Elu ei tärganud mitte ainult narratiivis, vaid kogu saalis. Tekst, muusika, näitlejad, visuaal, 80-liikmeline koor rõdudel, vaheldumisi õrnalt ja graatiliselt ning groteskselt liikuvad olendid laval lõid Noblessneri valukotta uue, erakordse maailma. Lavakujundus oli pahvikslööv. Valukotta ehitatud järve, lummava koreograafia ning videokunstnike sürreaalselt hea tööga korraldati imeline vaatemäng. Hämmastava vaatepildi taga olid ka suurepärane grimmitöö ja valguskujundus.

Ütles Lembitu:

„Kaunis on elu, kaunis on inime! Kaunid on nooruse õhkuvad uned, uhked mehe mehised mõtted, magusad rauga mälestused.”

Õrnuse ja tugevuse vahel oli läbivalt tugev kontrast. Sume ja hõljutav naishääl ning koori võimas kõla lõid külmavärinaid tekitava koosluse. Šamaanlikud pillid ja mütoloogilised tekstid koos äärmiselt peene ning läbimõeldud visuaalse poolega viisid täielikult kuhugi maagilisse staadiumisse. Muusikaline kujundus oli imetabane. Kontrasti oli märgata ka lavaesteetika puhul: õrn ilu vaheldus grotesksete, isegi hirmsate kujunditega. Kõrvuti liikuvad karvane ürgmees ja habras kõrend tekitasid judinaid. Kohtusid tsivilisatsioon ja ürgsus, seda nii pildis kui ka helis.

Ütles Lembitu:

Hirmus on inime, kole ta kirg, jõle tema tegu. Koledad ta kiskja-küüned, hirmsad ta verejanu-silmad, hirmsam on veelgi ta tume-puna-verine süda.”

Kuna lavastus koosneb niivõrd paljudest suurtest ja lummavatest elementidest, tasub seda kindlasti mitu korda vaadata. Kui eelmisel suvel rabas mind NO99 „Pööriöö uni”, siis sel suvel (või isegi poolaastal) pöörastas mind üdini „Sünnisõnad”.

Ütles Lembitu:

Ilus ja hirmus on elu. Ilus ja hirmus on inime. Kõik, mis puudutab inimene, teeb ta hirmsaks ja ilusaks. Lillesid ja hukatust külvab ta ümber, lilled ning lein on tema tee. Sündides nutab ta, surres valab ta pisaraid,  läbi pilvise taeva harva tall’ naeratab päike.”