Kultuur. info intervjuu: Bertrand Mandico ja tema palavikuliselt kirjutatud “Metsikud poisid”

Meie filmispetsialist Helina Koldek  sai kirja võluva usutluse režissöör Bertrand Mandicoga, kes debüteeris täispikkade filmide maailmas julge ja provokatiivse  linateosega “Metsikud poisid”.  Mainitud teos ekraniseerus mõistagi ka Pimedate Ööde  filmifestivalil.

Milline on sinu taust isiksuse, filmihuvilise ja -tegijana?

Kirglik teekond, meeletu armastus kino vastu, tagasihoidlik lähenemine animatsiooni ja eksperimentaalse filmi kaudu. Ülevoolav janu inspireerivate filmide järele. Romantiline iha teha filme, mis viivad vaatajad laineharjale, mis on soolane ja magus.

Sinu esimene täispikk film „Metsikud poisid” on lõpuks festivale ja publiku südameid vallutamas. Kui kaua selle tegemine aega võttis ja kuidas läks?

Olen teinud aastate jooksul palju lühi- ja keskmise pikkusega filme, olen kirjutanud täispikki filme, mis on takerdunud passiivsete produtsentide võrku.
„Metsikud poisid” valmis lõppkokkuvõttes päris kiiresti, kirjutasin stsenaariumi ühe tormilise ja palavikulise hooga. Film on üles võetud paar kuud pärast selle kirjutamist. Heliriba loomiseks ja monteerimiseks kulus üle aasta.

„Metsikute poiste” müstilise saare maailm on väga ainulaadne ja kummitav. Õhus on midagi eksootilist, erootilist, unenäolist ja heldet, samas aga julma ja ohtlikku. Mis on selle saare taustalugu?

See on Jules Verne’i vaimus robinsonaadi ja William Burroughsi lugude kokkupuutepunkt. Piir lapsepõlvelugude ja noorukieas avastatud raamatu vahel. Soovisin teha eepilise ja mürgise seiklusfilmi. Midagi sellist, mis jääb embuse ja hammustuse vahele, vaba ja meeletu filmi.

Ihad ja brutaalsus, erootika ja julmus käivad sinu filmides tihti käsikäes. Mis sind nende kombinatsioonide juures võlub?

Mulle meeldivad kontrastid. Või vastassuunalised hoovused, mis on fantastilise ainese liikumapanevaks jõuks. Ilma kahe pooluseta pole liikumist. See on fiktsiooni ja emotsiooni materjal.

Naased ikka ja jälle mõningate teemade juurde, millest üks on sooline muundumine. Kuidas sa sellist tüüpi metamorfoosile lähened? „Metsikute poiste” puhul näis, et kehad muutusid, kuid isiksused jäid samaks. Niisiis, kas tegemist on pelgalt kehalise ja üldse mitte vaimse rännakuga või …?

Ma pooldan piirituse ideed, sugude segunemist. Keha muutub ja vaim kohaneb. Miski ei ole seksuaalsuse ega sooga paika pandud, kõik on muutumises. On võimalik liikuda ühele ja teisele poole ning jääda samal ajal iseendaks.

Naistel on sinu filmides väga huvitavad ja omanäolised rollid ning üks sinu erilistest näitlejannadest on Elina Löwensohn. Räägi veidi sellest koostööst.

„Metsikute poiste” puhul oli mul võimalus anda näitlejannadele ennenägematuid rolle. Leian, et naisnäitlejaid surutakse liiga tihti konventsionaalsetesse rollidesse.
Elina Löwensohn on väga laia ampluaaga hiilgav näitlejanna. Oleme teinud rohkem kui kaheksa aastat koostööd lühifilmide vallas, tegeledes ettevõetud kogumikuga. See on teatav fiktsionaalne peegeldus vananemisest ja kirest. Elina on aidanud mul paremini mõista näitlejannade tööd, et tajuksin võimaluste väljal olevaid nüansse paremini.

„Metsikutel poistel” on fantastiline ja väga atmosfääriline soundtrack. Milline näeb välja heli ja pildi kokkupanemise protsess?

See on väga aeganõudev töö. Filmdes ei salvesta ma ühtki heli otse. Kui esimene montaaž on tehtud, asun heliriba kallale. Häälte salvestamine võimaldab mul näitlejaid uuesti juhendada, loon koos kolleegidega emotsionaalse ja meelelise heliatmosfääri, realistlikud või sürreaalsed heliefektid, ja siis panen muusika paika.
Mõned lood on varem olemas, mõned on spetsiaalselt filmi jaoks komponeerinud Pierre Desprat. Ja siis püüan kõike seda doseerida, nii et tekiks teatav helijõgi, emotsionaalne ning sidus voog. Selle filmi puhul oli meil miksimisel rohkem kui 400 rada.

Millised filmid, kunstiteosed ja raamatud kuuluvad su lemmikute hulka või on sind kõige enam mõjutanud?

Nimekiri on pikk, selle filmi puhul: Burroughsi „The Wild Boys”, Jules Verne’i „Deux ans de vacances”, Henry Dargeri joonistused, Genet’ Querelle Fassbinderile, Suzuki „Fighting Elegy”, Wakamatsu, Lewis John Carlino „The Sailor Who Fell from Grace with the Sea”, Brooksi „Lord of the Flies”, Kaneto Shindô „Onibaba”, Stevenson, Cocteau, Imamura „The Profound Desire of the Gods”, Kenneth Anger, Max Ophuls, Jean-Claude Foresti „Mystérieuse Matin, Midi et Soir”, Lobi ja Pichard’i „Ulysses” … kui nimetada vaid mõni.

Mis järgmiseks? Kas jätkad lühiformaadiga või on lähitulevikus tulemas veel mõni täispikk film?

Filmin parasjagu keskmise pikkusega filmi meeleheitel naistest ulmefilmi võtte ajal … ja lühifilmi elundite vabanemisest. Loodan, et saan mõne kuu jooksul algust teha ka uue täispika filmiga, mis on praegu rahastamisel. Samuti on mul kirjutamise lõppjärgus fantastiline sari.

NB! Päisepildil EI OLE kujutatud intervjuu läbiviimise metoodikat.


Keevaline filmirežissöör Bertrand Mandico