kultuur.info soovitab: 10 Lähis-Ida ja islamimaade filmi PÖFF-il

PÖFF-il on suur valik Lähis-Ida ja islamimaade filme. Neist oma programmi koostamine on üsna paras väljakutse, sest filmide tase on erinev. Samas on valikust võimalik leida tõelisi filmielamusi. Festivalil tasub linateoseid vaadata ka seepärast, et suurem osa neist hiljem Eesti kinodesse ei jõua.

“Kaks” (Iraan)

Iraani naisrežissööri ja filminäitlejat Soheila Golestani, kes mängis peaosa eelmise aasta PÖFF-il mitu auhinda võitnud draamas “Täna”, on tema debüütlavastuses huvitanud inimsuhted kaasaegses linnastunud Iraani ühiskonnas, mis sarnaselt läänelike väärtushinnangutega on kaotamas oma inimlikku poolt.

“Öine vahetus” (Iraan)

Psühholoogiline peredraama rahvusvaheliselt tunnustatud Iraani filmitegijalt, näitlejalt, kirjanikult ja fotograafilt Niki Karimilt.

“Laviin” (Iraan)

Morteza Farshbaf, tunnustatud filmirežissööri Abbas Kiarostami õpilane ja lemmiklaps, toob publikuni võluva ja intiimse draama, mis annab tõestust, et tegu on iraani filmikunsti ühe kõige paljutõotavama tõusva tähega. Režissöör Morteza Farshbaf oli PÖFF-i programmis ka 2011. aastal palju kiitust pälvinud debüütfilmiga “Lein”.

“Iraagi odüsseia” (Iraak jt)

Dokumentaalfilm “Iraagi odüsseia” on retk ühe perekonna elulukku, mis on tihedalt põimunud Iraagi uuema ajalooga. Auhinnatud Šveitsi dokumentalist, Iraagi juurtega Samir kirjeldab selles filmis otsekoheselt ja ilustamata oma sünnimaa ajalugu, mis kannab endas lähimineviku õuduste rasket taaka ja kus demokraatia on jäänud üksnes püüdmatuks unistuseks. Šveitsi filmiakadeemia esitas “Iraagi odüsseia” parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

“Mustang” (Türgi jt)

Deniz Gamze Ergüven suudab soojades toonides ja kaunis pildikeeles jutustada haarava draama, mis sisaldab sügavat ühiskonna- ja võimupoliitika kriitikat ning edastab Türgis nii vajalikku feministlikku sõnumit. Kirjelduse järgi võiks see film olla leierdatud islamimaade naisteemadel, aga väidetavalt on siin peidus enamat.

“Teise nimega Nadja” (Iisrael, Suurbritannia)

Iisraeli filmid võivad olla tugevad identiteedi teemadel. Lisaks kipub nii Iisraeli kui ka Palestiina filmidel, mis tegelevad mõlema poolega, potentsiaali olema.

“Excuse My French” (Egiptus)

Kuigi filmi võtteperiood osutus suhteliselt keeruliseks egiptuse võimude pideva sekkumise tõttu, on seda imekspandavam tulemus, mis suudab publikut lakkamatult naerma panna teemade üle, mille üle arutlemine, naermisest rääkimata, tundus suure kuriteona. Linateosest on tänaseks saanud üks kõigi aegade populaarsemaid egiptuse mängufilme.

“Vannutatud neitsi” (Itaalia, Albaania jt)

Tundlik filmilugu vaatleb praegu vägagi aktuaalset soolise ja seksuaalse identiteedi teemat veidi teistsugusest perspektiivist ning tõstatab huvitavaid küsimusi kultuuriliselt normeeritud soolisest identiteedist ja üksikindiviidi võimalustest oma minapilti määratleda.

Põhja-Albaania mägiküla võib olla nii islami kui ka katoliku usku. Tegelikult on seal religioonideülene arhailine maailm, kindlasti friiklik ja üdini aumehelik.

“Väga kõva tegija” (Liibanon, Katar)

Märul Liibanoni moodi, kus omal kohal on markantsed tüpaažid ja kohaliku asjaajamise tõetruu kujutamine. Film, mis võib osutuda nii farsiks kui ka väga heaks.

“Valged rüütlid” (tegevuse toimumiskoht: Tšaad)

Filmi “Valged rüütlid” tegevus toimub Tšaadis, kuhu on saabunud MTÜ Laste nimel, et pakkuda peavarju, toitu ja haridust enam kui kolmesajale kuni 8-aastasele orvule. Selle filmi üks põhiküsimustest, mis kummitab nii filmi tegelasi kui ka vaatajaid, on keeruline dilemma: kuidas toimida olukorras, kui lapsi vanemate juurde jättes ootab neid tõenäoliselt surm, neid kaasa võttes aga sooritad pettuse?

Me vaatame kaugete kultuuride filme ka selleks, et peegeldada iseennast. See film peegeldab meid päris otseselt.



* Soovitused on kokku pannud Eesti Instituudi toimetaja ja filmisõber Katrin Tombak.

** Kuna soovitused on kokku pandud filme eelnevalt nägemata, siis täit kvaliteedigarantiid anda ei ole võimalik. Nagu ikka – oma silm on kuningas!