Lea Kreinin: Hokimäng ja „Tähesõjad“. Eesti oma Cirque du Soleil?

Muljeid esietenduselt „Eesti mängud. Tönk“ (lavakunstikooli 28. lend ja ansambel Trad.Attack! Tartus Raadi lennukiangaaris 10. juunil)

Raadi nõukaaegse lennuväeangaari ümbrus kihab autodest, sissepääsu ees on järjekord. Ma ei osta meelega kavalehte. Peeter Jalaka lavastusi olen varem näinud ning oletan, et saan aru. Eesti mängud on eestlasele ju väga konkreetne teema. Natuke jääb kripeldama küsimus, kes või mis on tönk? Loodan, et ehk selgub see etenduse käigus.

Rähklevad-tormlevad noorukid

Lavale, kus on vaid valge kuubik ja pikk pink, jookseb rabelema kamp noorukeid, mängivad mingit mängu kukkede ja kanadega. Ei jõua ära imestada, kui heas füüsilises vormis on lavaka lõpetanud, teevad laval üsna keerulisi ja enegriamahukaid liigutusi. Ekraanikuubikule ilmuvad mustvalged kaadrid, kus rahvarõivais vanurid kaamera ees püüdlikult muistseid rahvamänge mängivad. Film vaadatud, läheb sebimine jälle lahti – juba püstitatakse tööstuslikest konteinerkottidest telgisarnaseid objekte, juba pannakse selga pilkupüüdvaid värvikirevaid kostüüme, mis meenutavad natuke rahvarõivaid. Riietumise-ehitamise kõrval areneb ka mänguline tegevus särtsakalt edasi, noored tormlevad laval edasi-tagasi, korraga toimub nii palju dünaamilist ja põnevat, et ei jõua kõike jälgida (kahjuks on tagumistel istekohtadel ka piiratud nähtavus lavale). Selline tunne on, nagu hokimatšil: proovid pingsalt litri teekonda jälgida, aga kuni sina püüdlikult vasakus nurgas toimuvat jõllitad, löödi paremal pool juba kaks väravat. Jälle ei näinud!

Hokimängust Tähesõdadesse. Päikesetsirkus!

Kujundus ja kostüümid on pilkupüüdvad, tunduvad kohati olevat justkui Tähesõdadest – säravad ja plastikust hilbud, karvased macho-elukad, etenduse lõpupoole ilmub lavale laserkiiri tulistav toru. (Vau!) Ruumikasutus on ka fantastiline, peaaegu kõik (kaasa arvatud bändi lavake) on pidevas liikumises, suur osa tegevusest toimub trossidel lae all ja mööda ruumi laiali. Ja ruumi on laialt! Akrobaatika on lavastuses poeetiline ja paeluv. See on nagu meie oma maatõugu Cirque du Soleil, vürtsitatud (depressiivse?) huumori ja sugri-mugri ürgloitsude-liisusalmidega, natuke kohmakas ja väga mänguline!

Mets ja üleloomulikud olendid

Meeleolule annab lisanüansse mustvalge videopilt lava tagaseinas, mis filmitud paar kuud tagasi, kui otsustada pisikeste pungade järgi metsapuudel. Muidugi mets, kuidas siis muidu – mets on vist hetkel meie rahva olulisim identiteediallikas. Etendus on täis jalakalikke vihjeid ürgsele loomismüüdile, teispoolsusele ja üleloomulikkusele. Ei puudu ka avaliku elu tegelaste pihta sihitud huumor (ei tea, mis rahvarõivais eit seal keerutab rulluiskudel, leivapäts kätel?) ja iroonilisusega vürtsitatud poeesia.

Muusika ja lavaline liikumine sulavad enamasti sujuvalt üheks tervikuks ning loovad täiesti uue kvaliteedi, kuigi kohati tundub, et lavaline rähklemine mõjub pisut häirivalt,  tõmmates tähelepanu muusikalt kõrvale. Ansambel on enamiku etenduse ajast lava ühte serva lükatud. Kas tükk annaks sellise elamuse ka ilma Trad.Attack!’i muusikata? Vaevalt küll.

Etendus on läbi. Publik seisab püsti ja aplodeerib tuliselt. Ruttan kavalehte ostma. Enne küsin ühelt välismaalaselt, mida tema tükist arvab ning kui palju ta üldse aru sai. Vastus kõlab, et mis siin aru saada, kõik on ju ilmselge: koolilapsed sõitsid jaanipäevaks metsa telklaagrisse, hakkasid mänge mängima ja panid sealjuures ohtralt narkot.

Kodus loen kavaraamatust, et tönk on vanarahva saba-sarviline koll-loom, seda tehti tavaliselt suurte pühade ajal. On veel huvitavat lugemist Johan Huizinga inimühiskonna mänguteooria ja homo ludens’i kohta, vanarahva pajatusi ning tiimi tutvustus. Mida aga ka kavaraamatult oleks oodanud, on rahvuslike mängude (kasvõi mõnegi) kirjeldus. Ees ju pikk suvi, tore oleks ise ka pisut mängida.