Lea Soorsk: “Femmaaž” ehk kultuuriklišeed volditakse lahti

Sõltumatu Tantsu Laval saab märtsi- ja aprillikuus näha mitmiketendust „Femmaaž“, mis on nelja tantsija-koreograafi kummardus 20. sajandil tantsumaailma muutnud naistele: Mary Wigman, Yvonne Rainer, Lucinda Childs, La Ribot ja Deborah Hay.

Deborah Hay on öelnud, et kadestab neid, kel on mitmeid huvisid – ta ise tunneb kirge vaid tantsu vastu. Joanna Kalm läheb lavale just nii otsustavalt, nagu oleks liikumine ainus olemise viis. Tema häälkehast saab aja möödumine ise, mis tulevikku läbi oleviku minevikku filtreerib. Häälitsustena aktualiseerinud närviimpulsid juhivad otsinguid, mis viivad vaid järgmiste impulssideni – keha ongi liikumiseks loodud, ta januneb kogemise varjundite järele, pidurdamatu uudishimuga, kuni seest kõrvetab ja suureneb läbipõlemise oht.

Joanna Elm suunab repetiitse liikumise läbi tähelepanu ainiti mööduvale ajale ja keha surelikkusele. Ka Mari Mägi Lucinda Childsi soolo tegeleb suhestumisega valitseva korraga, mida esindab aga köögikapi arsenali kuuluv üksainumas objekt. Pingsalt, kurjakuulutava vaoshoitusega jõuab võõrobjekti kehasse inkorporeerimine kulminatsioonini. Kuigi Mari Mägi veedab laval kõige vähem aega, neelab ta kogu selle aja endasse, on publikust teadlik ja nõuab võimukalt kõigi pilke enda peale. Tema ja Sveta Grigorjeva etteaste ajal oli selge, et esineja jutustab publikule lugu. Grigorjeva taasloob Mary Wigmani nõiatantsu, mässumeelse hüpiknukuna (kes kindlasti pole nukulik) sisistab ta printsesside peale ning väljendab pigem ülbust kui nõidust.

Neli soolot seisavad etteastetena teineteisest eraldi, neli tantsijat-koreograafi teevad kummarduse neljale ikoonile. Tervik sellest õhtust ei saa, karaktereid ja teemapüstitusi on lihtsalt liiga palju. Grigorjevale, kelle soolo jääb tantsu ja performance-kunsti vahelisele alale, järgneb ühine lõppakord (mis jääb tantsu ja performance-kunsti vahelisele alale). Lavale julgustatakse ka vaatajaid. Mis sihti see ettepanek teenib, jääb aga selgusetuks – kui mõte on passiivse pealtvaataja positsiooni lõhkuda, oleks vaja veenvamat põhjendust kui „vaadake lähemalt“. Tegijad ise ütlevad, et etendus areneb pidevalt ja just eriti viimast vaatust kombatakse veel. See lisab üleüldisele vaheldusrikkusele veel törtsu ja lahkun saalist segaste tunnetega.

Lõpuvaatus on kirev ja humoorikas mäng La Ribot’ poliitilise feminismiga, kus imiteeritakse soopõhiselt ootuspärast, aga seda tehakse läbi nihestuse. Naeruvääristatakse ikoone, nagu viigileht, bikiinid, kuni naisesugu tähistava kolmnurga endani. Esitatakse hüperbool: teen näo, et kõik on nii nagu peab, aga selleks, et tõestada risti vastupidist. Mängin kaasa teie mängu ja rikun samal ajal kõiki reegleid. Kultuuriklišeed volditakse lahti. Saabub rollide enesetapp ning klišeed moonduvad ohututeks mänguloomadeks, kelle silmad jäävad deemonlikult pimeduse saabudes helkima.

Foto autor: Hirohisa Koike