Mari Emmus: eklektiline talendi-show

“Skaala surm”
Kanuti Gildi SAAL
Idee, lavastus: Riina Maidre, Nero Urke
Esitus: Riina Maidre, Nero Urke, Evelin Jõgiste, Veronika Vallimäe

Algklassides korraldati meil iga paari kuu tagant mõni koolikontsert, mille ülesehitus oli enamasti sama: paar laulu mudilaskoorilt, üks-kaks ansamblit, mõni eriti hea häälematerjal pääses üksi lavalaudadele ning vahepeal loeti temaatilisi luuletusi. Mõnikord olid need jõuludest, teinekord emadest, vahel niisama saabuvast sügisest. USA filmidest tuttavat talendiõhtut ei korraldatud meil kunagi, olgugi et „Päästja koolikell“ juba teleris jooksis ja inspiratsiooni oleks saanud sealt ammutada küll ja küll. Eks ajad olid siis ka teised.

Kanuti Gildi SAALis mängitakse aprilli- ja maikuus Nero Urke ja Riina Maidre lavastust „Skaala surm“. Lavastuse tutvustus oli kõike- ja mittemidagiütlev, mistõttu ärkas minus uudishimu. Kuna Kanuti Gildi SAALis pole ma kunagi käinud, oli otsus reede õhtu kultuuriga sisustada langetatud. Seda enam, et etendusele pidi järgnema vestlus autoritega, mis on alati tänuväärne võimalus kõrvutada enda emotsioone ja mõtteid autorite omadega.

Kanuti Gildi SAAL ning selle tänavapoolsete akendega ruumiosa mõjusid reede õhtul hubaselt. Vaimustusin ka saali päevi näinud toolikomplektist, mis annab silmad ette paljudele teistele Tallinna teatritele. Neid täispuidust raami ja käetugedega toole silmitsesin süvenenult peale „Skaala surma“ lõppu. Mõtlesin nimelt väga pingsalt, et otsustada, kas tahan üldse jääda sellele vestlusõhtule või mitte. Samas, kuna mu enda ainsat emotsiooni nähtu kohta sai kokku võtta kahe sõnaga – „eklektiline talendi-show“ –, otsustasin, et silmaringi avardamise seisukohalt oleks hea mõte edasist kuulama jääda. Lisaks olin üsna kindel, et lavastuse autoritel oli hoopis teine vaade asjale kui mul.

Ja mul on väga hea meel, et jäin. Näiteks rääkisid autorid lavastuse sünniloost – et kohe alguses käis neil läbi burleski idee ning algsest ideest lavastuse valmimiseni kulus umbes poolteist aastat. See kõlab tagantjärele küll põnevalt, aga etendust vaadates ei assotsieerunud laval toimuv minu jaoks kuidagi burleskiga. Seetõttu võiks ideaalis ehk infolehel väike „taustateadmiste“ lõiguke olla. Et elamus ei jääks teadmatuse tõttu saamata. Või ehk oli sellise teadmatusest tuleneva mõistmatuse tekitamine taotluslik – kes teab?

Vestlusest sain ka teada, et nähtud „löökstseene“ kasutatakse lavastuses selleks, et vaatajail ei hakkaks igav. Vabandust, autorid, „igav“? Ma ei ole päris kindel, kas Kanuti Gildi SAALi keskmine külastaja on seda tüüpi inimene, kel pideva action’ita haigutus peale tükib. Kas igavust, mis tekib vaataja sees, saab eos üldse täielikult välistada? Mina väidaks, et see ei allu enam loojate ega esitajate kontrollile, kuna me kõik peegeldame nähtut ja kuuldut erinevalt.

Aga miks siis ikkagi sõnapaar „eklektiline talendi-show“? Ehk seepärast, et laval esitatud numbrid mõjusid kohati otsitult ja nende järgnevuses ei tajunud ma seost. Jah, elavat kana pole ma saalis ammu näinud ning Veronika Vallimäe tantsunumbrid olid fantastiliselt head, kuid siiski jäi sellest komplektist tervikuna minu jaoks midagi puudu. Sellele vaatamata on mul tõsiselt hea meel, et vestlusõhtule jäin. Muidu oleksin saalist palju vähemaga lahkunud.