Mari Emmus: „Sünnisõnad“

„Sünnisõnad“
Tormis/Kaljuste/Jalakas
6.08.2015

 Nargenfestivali koduleht kirjeldab Veljo Tormise 85. sünnipäevale pühendatud „Sünnisõnu“ kui muusikalist mana. Muusikalist mana? Olgem ausad, see kõlab umbes sama kentsakalt kui „risoomne plahvatus“ – kujund, mille otsa komistasin üle-eelmisel suvel Eesti Ekspressi lugedes (http://ekspress.delfi.ee/news/areen/valitud-toid-ja-motteid-55-veneetsia-biennaalilt?id=66457598). Õnneks aga selgus, et „mana“ tähistab ikkagi lavastust, ei muud.

„Sünnisõnu“ mängitakse mere vahetus läheduses asuvas Noblessneri katlamajas. On naljakas mõelda, kuidas mõne aasta eest oli see piirkond minu jaoks äärelinn. Nüüdseks on aga „südalinn“ laienenud ning jalutuskäik Kalamaja kalmistupargi kõrvale on parasjagu lühike ja samas piisavalt pikk, et häälestuda Tormise, Kaljuste ja Jalaka lainele.

Mulle koorimuusika meeldib. Eriti kui laulavad mehed oma tõrrepõhjaste häältega. Eesti Rahvusmeeskoori ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori vokaalne võimekus tõstis nad esinedes kõrgustesse nii otseses kui kaudses mõttes. Koor paiknes katlamaja lae all, kus parem- ja vasakkallas toimisid hästi nii kõlaliselt kui ka visuaalselt. Koori juhtiv Tõnu Kaljuste hoidis end aga pea kogu lavastuse aja suure vaskse trummi varju, mistõttu jäi esmalt mulje, et kahte ossa jagatud koor juhatab end ise. Isereguleeriv koor.

Enne minekut lugesin läbi ka festivali kodulehel toodud tutvustuse, saamaks aimu, millist žanri vaatama lähen: draamat, muusikali või midagi kolmandat. Kirjeldus ise oli järgmine:  „„Sünnisõnad“ liidab arhailised mõttemustrid tehnoloogilis-digitaalse ajaülese maailmakäsitlusega, sünteesides mütoloogiat ja futurismi, mille ideaalseks tulemuseks on sakraalse tunnetuse lepitamine kaasaja uudsust idealiseeriva vaimuga. Lavastus jätab alles rustikaalse sisu, kuid riietab Tormise digitaalsetesse viigipükstesse ning laseb tal istuda veel leiutamata veesõidukisse.“

(http://nargenfestival.ee/index.php?id=38&uid=232&year=2015&month=8&day=07)

Mu mõte liikus seda lugedes taas „risoomse plahvatuse“ ja muude sarnaste tekstide peale. Kuid kuna madalad ootused on õnne alus, otsustasin, et tulgu, mis tuleb, olin kindel, et Peeter Jalakas lati alt läbi ei poe.

Ja ei pugenudki. Olgugi et sõbra küsimusele „Millest see lavastus rääkis?“ vastasin, et „pole õrna aimugi“, oli see tund aega kestev eklektiline reis nauditav. Lugesin hiljem Müürilehest Peeter Jalaka kinnitust, et lavastusega on püütud liikuda võimalikult kaugele kõigest, millest tänane teater koosneb: näitlemisest, dialoogist ja tantsust (http://www.muurileht.ee/tana-esietendub-veljo-tormise-85-sunnipaevaks-puhendatud-mana-sunnisonad). See selgitab, miks lavapilt ei suutnud kuidagi minu raamidesse mahtuda. Põlvini vesi, sõnatu õunapuumees, ja köielkõndimine on vaid mõni näide, kuidas soome-ugri rahvalaulud moodsa visuaaliga kokku sulatati. Ka videolahendus, milleta tundub, et paljud lavastajad täna teatrit teha ei taha, oli lavalaudadele osalema palutud.

Kuna etenduses kõlas nii eesti- kui soomekeelset rahvalaulu – regilaule ja runosid (http://kultuur.postimees.ee/3286287/ilona-korhonen-folk-on-kunst-mida-artist-voib-kasutada-kuidas-soovib) – oleks ma rõõmustanud, kui peaproovis oleks vaatajatele kätte pistetud tekstide või nende väljavõtetega kavaleht. Kasvõi nendega, mis olid mana plakatil ära toodud. Argielus rahvalaulust kaugel viibides oleks tahtnud hiljem kuuldut ka paberilt lugeda. Kas põhietendustel seda tehakse, ma ei tea.

1999. aastal valmis Jaan Kaplinski ja Veljo Tormise ühistööna samanimeline kantaat-kollaaž „Sünnisõnad“. Selle saatesõnas toob Kaplinski välja järgneva:

„Inimene on sündinud ja tahab väljendada oma mõtteid, lootusi, hirme, tahab küsida küsimusi. Need küsimused, kired, lootused ja hirmud käristavad katki laulukanga, lõhuvad ornamendi, hüüavad vahele teise häälega:

Mis on meist jäänud, kas meie ise?

Poeetiline vastus on:
Kõik, mida tasub uskuda, on kuskil alles.
Kõik, mis oli ja olla võis, on kuskil alles.“
(http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/99dets_m3.htm)

Tormise/Kaljuste/Jalaka „Sünnisõnad“ on minu arvates üks neist etendustest, mis jääb kuhugi alles. Ka siis, kui lavalaudadel toimunust täpselt aru ei saa ning eesreas istuv mees on sel õhtul parfüümiga veidi liiale läinud.