Maria Kuldne: Kasutajakogemus Marko Mäetamme isikunäituselt „Ma ainult striimin”

Olles Tallinna Linnagalerii iganäitusene külastaja, ei saanud mööda minna tuntud kunstniku Marko Mäetamme näitusest „Ma ainult striimin”, mida igaühel on oma silmaga võimalus vaadata veel 30. aprillini.

Viimase 13 aasta jooksul olen külastanud Tallinna Linnagaleriid sedavõrd ohtralt, et võib väita, et ilmselt olen osa saanud kõigist seal toimunud näitustest, välja arvatud korrad, mil pikemalt välismaal viibisin. Hetkel on linnagalerii ruumid Marko Mäetamme loomingu päralt.

Olen Marko Mäetamme näitustel ka varem käinud ja alati elamuse saanud, ükskõik millise, aga alati elamuse. Meedia vahendusel olin väljapaneku „Ma ainult striimin“ kohta näinud vaid ühe eksponeeritud töö pildinoppeid, kus kujutatakse erinevaid vahekordi, seega olin valmis frivoolsusteks. Frivoolsusi sealt aga ei leidnud, mitte ühtegi! Küll aga leidsin kõvasti hästi kujundatud kunstitöid, rohkelt nutikust, häid kompositsioone, aga kõige rohkem äratundmist.

Enim torkas silma näituse aktuaalsus ja teravmeelsus. Üleval olid eriformaadilised tööd, mis käsitlesid päevakajalisi sündmusi ja olukordi – meie maailma sellisena, nagu paljud seda iga päev näevad, läbi infomüra ja nutiprisma. Tööd olid mäetammelikult värvirikkad ja ekspressiivsed, nagu ikka. Kõike oli ilus vaadata ja puha, aga peab tunnistama, et veidi piinlik hakkas seal näitusesaalis olles küll. Mitte selle pärast, et tööd oleks kuidagi piinlikud olnud, vaid seetõttu, et töödel käsitletud teemad olid nii tuttavad ja kohati tundus, nagu kunstnik tunneks mind isiklikult ning on näitusel kasutanud seiku minu elust. Et mind egotsentrilisuses ei kahtlustataks, siis tuleb lisada, et võin kindlalt väita, et nii hakkavad end tundma paljud, kes seda näitust vaatama lähevad!

Näiteks olid seal mustvalgel välja toodud messenger’i vestlused ning kirjeldused neist vestlustest, värvilised info- ja inimkillud ning palju muud. Kõik see mõjus ühest küljest kui visuaalne pilkelaul nutisõltlaste pihta, kuid kuna sealt kumas läbi ka autori hurmav eneseiroonia, mõjus näitus ikkagi värskendavalt ja lohutavalt. Ma ei olegi selles kõiges üksi. Ma polegi ainuke nutimaniakk ja infoori. Jess!

Kokkuvõtteks võib öelda, et Marko Mäetamme näitus kõnetab nii mind kui ka kindlasti kõiki teisi inimesi, kes vähegi tänapäevastes elu- ja suhtlusmustrites elutsevad. Ilus on vaadata, ebameeldiv on endale tunnistada, aga galeriist lahkudes on ikkagi parema inimese tunne.