Melomaanile kohustuslik ehk Kaisa Kaer Flowl kuuldust ja nähtust

Igasuvine Fjällräveni seljakottide, Vansi tenniste ja rekkajuhinokatsite kokkutulek ehk Flow festival Helsingis on Igasuvine Fjällräveni seljakottide, Vansi tenniste ja rekkajuhinokatsite kokkutulek ehk Flow festival Helsingis on lähima suuremalähima suurema linnafestivalina Eesti publikule ammu tuttav. See asjaolu ei ole kahe silma vahele jäänud ka korraldajatele, kes tänavu pidasid Tallinn Music Week’i ajal Kultuurikatlas maha suure promoürituse Off Flow. Festivalialal on mõistagi ka palju eesti keelt kuulda ja (alles) nüüd on jõudnud esinejate sekka ka Eesti artist – Andres Kõpper – oma projektiga NOËP.

Siinkirjutaja viimane külastus jääb kuue aasta taha ning võrreldes sellega on mõned asjad muutunud ja mõned jäänud samaks. Näiteks võib esinejate nimekirjast jälle leida Four Teti, Villa Nah’, Jaakko Eino Kalevi ja Jimi Tenori koos Nicole Willisega. Katse kodus oma kava kokku panna viib kiiresti ahastusse, kohapeal tuleb plaane puhtpraktilistel kaalutlustel veelgi harvendada. Peab leppima sellega, et ühe lava juurest teise juurde minek on umbes sama, mis tipptunnil puupüsti trolli viimasest uksest siseneda ja avastada, et pead minema juhi käest piletit ostma. Seetõttu tuleb hoolikalt läbi mõelda, kus soovid esireas olla ja millest kindlasti ilma ei taha jääda. Voimalasse, kus Âme ja Dixon kunagi unustamatu seti tegid, seekord ei jõudnudki. Arvestades käesoleva aasta kulgu, tegin panuse (eba)soliidsetele vanahärradele, sest nüüd tõesti ei tea, kauaks neid veel on.

Reede, 12. august

Kahurikuulina lendas lavale mõistagi palja ülakehaga Iggy Pop, kes alustas looga „I Wanna Be Your Dog“ Minu ümber päris lava ees olid peamiselt 20aastased fännid, kes iga laulu andunult kaasa laulsid. Pop on endiselt särtsu täis, kuigi fännide juurde laskus ta trepist pepsilt ja ettevaatlikut, nagu astuks jääkülma basseini. Aga seda energiat ja andumust on raske sõnades edasi anda – lihtsalt pidid ise kohal olema.

Resident Advisor Backyard on pisike nurgake Eesti Maja ees, kus leidub alati rahutute jalgadega tantsumuusikaarmastajaid. Reedel hoidis seal kuulajaid lopsakate rütmidega oma peopesas Black Madonna, kelle juurest pidin end siiski lahti rebima, et suunduda mornimatele radadele – Šoti räpigrupi Young Fathersiga esinenud Massive Attack pealaval ja siis ambient-meister William Basinski pisikeses piklikus ruumis The Other Sound. Esimene jätkas tänavusest festivalist vereva joonena läbi käinud poliitikaliini, kuvades videotaustaks poliitilisi märksõnu ja hüüdlauseid, aga lõi ka otsesema sideme esinemispaigaga, kasutades graafikas katkendeid Soome meediast. Näiteks pühapäeval esinenud Sia ei suhelnud publikuga üldse, vaid lasi lugude vahele eelnevalt salvestatud teksti. Basinski sett oli lummav, ta ise nagu Ziggy Stardusti häbelik kaksikvend – sillerdavas liibuvas kostüümis, hillitsetud energiaga, vaid siluetina välja joonistuv kuju, kes võlus välja kordustele ehitatud minimalistlikke helilaineid. Publik istus liikumatult põrandal keset sinakat valgust ja uduvine ning heameelega oleksin sedasi veel mõned tunnid veetnud, kuid ootamatu südamlik kummardus Basinskilt ja Ghana geenius minu kavas ajasid jälle jalule.
Minu jaoks oligi ilmselt kogu festivali meeldejäävaim esinemine reedel ümmargusel Bright Balloon 360° laval. Terava kontrastina nii mõnegi tänavuse Flow artisti ängistusele tantsis rõõmurull Ata Kak lavale ja näitas, et paremat videot tema loole „Daa Nyinaa“ poleks saanudki valida – härra puusanõksud ei jäänud nendele vendadele sugugi alla, kusjuures ta on neist oma 30 aastat vanem. Kuumaverelised soomlased tunglesid lava ees ja läksid rõõmuga kaasa, kui neil paluti korraldada ühislaulmine „Obaa sima“ järgi (kuigi, tuleb möönda, et bänd oli rütmi eelnevalt Finland Mäni temponi aeglustanud). Kuulnud ära oma lemmiku „Daa Nyinaa“, suundusin öhe, suu kõrvuni peas.

Laupäev, 13. august

Kuigi päeval kallas nagu oavarrest, selgines ilm õhtuks kenasti ja päike paitas värskeid poriloike asfalteeritud festivalialal – mudamülkast oli asi kaugel. Meie oma NOËP esines laval nimega Zalando Factory, mis oli sisuliselt üks keskmise suurusega laut. Kuigi kõrval mängis samal ajal Chvrches, oli Zalando triiki täis innukaid kuulajaid. Kõpper rõhus nunnundusele, paludes jagada tema esinemisest tehtud videoid, sest tema ema tahab neid näha, ja tunnistades, kui õnnelik ta on, et publikut nii palju on. Iga sellist avaldust saatsid kuulajate heldimusohked. Kuigi seejärel kaikus üle kogu festivaliala The Last Shadow Puppets, suundusin aegsasti Red Arena telki, et saada kätte suure staadionibändi kogemus. Ka Positivusel esinenud M83 otsis kevadel konkursiga uut lauljat-klahvpillimängijat ning valituks osutunud Kaela Sinclairi hääl oli kohati ebamaine ja sobis kenasti tervikusse. Kitarrist Jordan Lawlor elas rokkstaari rolli ehk liigagi kenitlevalt sisse, aga kui nad bändi hinge Anthony Gonzalesega laval aelesid, ütlesid nad publikule selgelt: me anname endast kõik. Mõistagi kõlas laule uuelt albumilt „Junk“, kuid tõeliselt hullus rahvas „Midnight City“ peale, kust ei puudunud ka epic sax guy (mummulise särgiga!). Kuigi minu lemmiklood jäävad bändi esimeste plaatide peale ja neid elavas esituses ilmselt iial ei kuule, andis kõik kokku võimsa elamuse.
Viimasel hetkel otsustasin Morrissey asemel Floating Pointsi kasuks – eemalt künkalt võis veel pisut imetleda FKA Twigsi väänlemist ja õrna nihestatud vokaali. Black Tent ei meelitanud alguses just palju kuulajaid, kuid algustaktideks oli lavaesine introvertse instrumentaalmuusika austajaid tihedalt täis. Muusikute asemel oli kesksel kohal lasergraafika seinal (lavavisuaalide tähtsus oli üldse tuntav), mis muusikaga harmoonias parajalt hüpnotiseerivalt mõjus.

Pühapäev, 14. august

Festivali viimasel päeval suutis Red Arenasse meelitada muljetavaldava rahvahulga vaid kaks albumit üllitanud briti indie-bänd Daughter. Laulja ja bändi liider (ninanaine?) Elena Tonra saatis vaid häbelikke kõõrdpilke kitarrist Igor Haefeli poole, kes võttis publikuga suhtlemise enda peale. Mõnes mõttes tuletasid nad meelde toona veel tõusuteel olnud XX-i, kelle liikmed omal ajal Flow pealaval samamoodi tänutundest pakatasid. Lõpuks võttis Daughter tuurid korralikult üles ja „No Care“ tõi kaasa tõelise juubeldamise; Tonra õrn vokaal on elavas esituses üllatavalt jõuline ja kõlav.
Tund aega ootamist otse tossumasina ees, neist pool tundi suitsupilvedes läkastades, ja siis jõudis üle 34 aasta Soome lavale taas New Order. Iggyst pisut noorem Bernard Sumner tatsus laval üpris taltsalt, kostitades publikut aeg-ajalt läbilõikava tänavapoisivilega, samas kui tuumikliige Gillian Gilbert täitis perfektselt Kivinäoga Klahvpillimängija rolli. Kõlasid paljud põhihitid, nagu „True Faith“, „Temptation“, „Your Silent Face“, „Bizarre Love Triangle“ ja muidugi „Blue Monday“, aga ka näiteks „Plastic“ nende viimaselt albumilt „Music Complete“. Võib-olla olid süüdi ülesköetud ootused, kuid see kontsert jäi kuidagi lahjaks ja kaugeks, ei tekkinud mingit plahvatuslikku energiat, mis oleks kaasa haaranud. Entusiastliku palumise peale naasis bänd kaheks lisalooks ja Sumner küsis „Kas siin on Joy Divisioni fänne?“ Vastuseks kostnud kollektiivse möirge peale kõlas kaks Joy Divisioni pala: „Decades“ ja lõpetuseks muidugi „Love Will Tear Us Apart“, mille videotaustaks olid tontlikud kaadrid Ian Curtisest. Nii ajendas see kontsert mind ennekõike Joy Divisionit uuesti läbi kuulama.
Hispaania DJ ja produtsendi John Talaboti sett pidi algama kell 22, kuid mingil põhusel lükkus see edasi. Seetõttu lonkisin kurvalt Red Arenale, et oodata Anohni tulekut. Sõbra sõnul olevat Talaboti tunni jagu hilinenud sett väga hea olnud, kuid mõjusa elamuse pakkus ka Anohni. Kontserdile eelnes luupiv mustvalge film poolpaljast väänlevast Naomi Campbellist, kes teatavasti esines ka Anohni videos „Drop Bomb Me“. Pisut veider valik moraalse ülekohtu väljendamiseks, aga esteetilisest seisukohast arusaadav. Esimene lugu, eepiline „4 Degrees“, kõlas justkui hauataguse hääle esituses – mikristatiiv oli tühi ja videotaustal võis imetleda laulusõnu maigutavat võika grimmiga naist. Lava servadesse olid justkui mingite valvuritena paigutatud Daniel Lopatin (Oneohtrix Point Never) ja Hudson Mohawke, kes on ühtlasi albumi „Hopelessness“ produtsendid. Kui Anohni lõpuks lavale ilmus, varjas ta nägu kapuuts ja loor, tema figuur oli tagant valgustatud ja nii tõusid tähelepanu keskmesse tema selja taga olevad naised ekraanil. Kord nutvad, kord naeratavad, lähivõttes. Erinevalt Morrisseyst, kes olevat lavalt üpris tüütult epistlit lugema hakanud, mõjus Anohni raev ja viha lõikavalt, isegi õõvastavalt. Mõistagi mängib selles suurt rolli Anohni ebamaine ja ainulaadne hääl, mis kohati lausa lööklainena kuulajaid tabas. Albumilt välja jäänud „Paradise“ tekitas paraja kognitiivse dissonantsi, sest jalad hakkasid tahes-tahtmata liikuma – tantsid ja nutad. Enne oli see siin ainus Barack Obamale pühendatud laul, mida ma teadsin. Aga siis tuli Anohni „Hopelessness“. „Obama“ on pettunud liberaali süüdistuskõne presidendile, kes on omaenda oraatorivõimekuse ohver. Laulu järel hõikas Anohni lause, mille lõpus kõlas „Helsinki“. Rahvas juubeldas. Kui ta aga hüüdis „Kellest saab järgmine president, Helsinki?“, järgnes kohmetu nohin, sest head vastust sellele küsimusele ei ole. Kontserdi lõpetas ekraanil kõnelev kõrges eas aborigeeninaine, kes poetas hädaorgu killukese lootust: kuigi maailm on pea peale pööratud, tuleb sellest jamast koos kuidagi välja tulla.