Andres Laiapea: Mitte ainult tantsust

NOTAFE on küll lühend sõnakombinatsioonist „Noore tantsu festival“, aga tänaseks ulatub selle ettevõtmise haare tantsust palju kaugemale.

Kultuur.info läkitusel käisin läinud nädalal kaemas kõiki festivalil toimunud avalikke õhtuseid üritusi. Nende hulka mahtus kaks kontserti, lühifilmide näitamine ja visuaalkuuldemäng. Lisaks kaks improvisatsioonilist füüsilise teatri etendust, mida ei saa samuti tantsulavastusteks nimetada. Ja kaks lõpuks kavas olnud tantsukat ei olnud ka just kõige traditsioonilisemat laadi. Mõnele võinuks need mõjuda lausa šokeerivalt.
„See, mis kokkutulnuid ühendab, on aktiivne suhe kehasse ja vaimu,“ öeldi festivalitutvustuses. Täpsemalt seda vist sõnastada ei saagi.
Festivali programm sisaldas veel arvukalt päevasel ajal toimunud õpitubasid, millest osavõtmiseks oli Viljandisse kokku sõitnud hulk inimesi nii mujalt Eestist kui ka paljudest teistest riikidest. Neis omandatut näidati festivali viimasel päeval. Kõik õpitubades osalenud, kellega sel teemal rääkima juhtusin, pidasid neid kasulikuks. Seega läks ettevõtmine igati asja ette.

Kui aprillis toimunud tantsunädal keskendus kodumaise kaasaegse tantsu propageerimisele, siis NOTAFE on muutunud täiesti rahvusvaheliseks festivaliks, kus kõike tehakse inglise keeles. Nii moodustasid ka suure osa õhtuste ürituste publikust õpitubades osalejad, mitte linnarahvas, kuigi leidus ka niisama huvilisi. Lisaks olid korraldajad kutsunud mitmele esinemisele neid kohalikke, kes tavaliselt taolisi sündmusi vaatamas ei käi, et nad järgnenud arutelude käigus oma muljeid jagaksid ja arvamuse välja ütleksid. See oli väga hea. Ja huvitav.

Eraldi tõstan esile reede õhtul kavas olnud Aitana Cordero lavastuse „Kolm viisi meisterlikuks suudluseks ehk kahekümne viie minuti suudlus su kaelal“, mis kujunes tagantjärele vaadates NOTAFE kulminatsiooniks, vähemalt minu jaoks. Mitte seetõttu, et ma seal ühe tegelase otsa eest etenduse käigus korra higi sain pühkida, vaid põhjusel, et see tükk mõjus vabastavalt moel, mille eest tasub olla isiklikult tänulik.

Raske uskudagi, et NOTAFE sai kunagi alguse Laste tantsu festivali nime all, sest Aitana Cordero lavastuse puhul rõhutati, et see on sobilik ainult täiskasvanutele. Hoiatus tulenes nähtavasti sellest, et tegelased võtsid endal vahepeal kõik riided seljast ja tegelesid hoogsalt suudlemisega. Kui mind miski häiris, siis hoopis toiduga mängimine, mis on juba põhimõtteliselt väär, kujundab valet suhtumist.

Ligi poolteist tundi kestnud tükk kanti ette vanas spordihoones, mille saalis leiduvaid võimalusi (korve jms) kasutati hästi ära. Samas oli seda aeg-ajalt raske jälgida, sest kui tegevus toimus korraga saali mõlemas servas, siis ei olnud see vaataja poolt nähtuna hästi haaratav. Aitana Cordero lavastus sobib ilmselt paremini siiski väiksematele lavadele.

Trupp oli rahvusvaheline, kokku pandud NOTAFE-l kohapeal, ja selles oli ka mitu Eesti esindajat. Proove oli tehtud küll väga lühikest aega, aga koostöö paistis toimivat.

Kuna oma silm on kuningas ehk ükski kirjeldus ei anna täpselt edasi pilti ennast, siis soovitan vaadata lühikesi kokkuvõtteid sama tüki varasematest ettekannetest, kus esitajad on teised trupid – https://vimeo.com/user404436/videos.

Aitana Cordero oli ka see, kes notafelased festivali lõpetanud ülevaatusel kooris hüppama pani. Nähtavasti ongi tema missioon inimeste ja neis leiduva energia vabastamine. Ja ta teeb seda tõesti osavalt ja hästi.

NOTAFE toimus tänavu juba kahekümne neljandat korda, aga pean tunnistama, et jõudsin sinna esimest korda. Kui kultuur.info ei oleks mind Viljandisse läkitanud, siis poleks seda võib-olla ka nüüd juhtunud. Väga hea, et ikkagi juhtus! Järgmisel aastal läheks juba omal algatusel.