Monika Tomingas: „boner“

Iggy Malmborgi etendus „b o n e r“

Autor, esitaja: Iggy Malmborg.
Tehnilised lahendused ja dramaturgiline tugi: Maike Lond.
Kaasprodutsent: Kanuti Gildi SAAL.
Koostöös: Baltic Cricle Festival (Helsingi), Inkonst / Works at work (Malmö / Kopenhaagen).
Esietendus: 12.11.2014, Baltic Circle Festival, Helsingi.

Etenduse peategelane on Iggy ise, kuid pealtnäha juhivad etendust kolm kõlarit: esimene („suu“), mis tutvustab objekte, teine („kirjanik“), mis tutvustab edasiminekuid ja kommenteerib, kolmas („meelelahutaja“), mis mängib igavatel hetkedel Booker T. & The M.G.s-i „Green Onionsi“. Läbi kõlarite ehitub üles etenduse struktuur ja seeläbi Iggy eneseanalüüs. Usun, et see etendus laseb Iggyl teha paljuski sedasorti enesepaljastusi, mis on kõigi jaoks piinlikud ja mis üldiselt ei mõju usustavalt, aga nagu etenduse lõpuks selgub – mida ise ei suuda, seda lahendavad teatritrikid.
Samad laused saab ka keerulisemate sõnadega kokku võtta, nii on tehtud kavalehel: „Etendus tõstab esile sooloformaadi deemonlikku aspekti. Luues väärtuste mängu, struktuuri, mille autoriks Malmborg – etenduse looja, kes kasutab selleks Malmborgi – esinejat –, paigutab ta kontrollimise ja kontrollituse vahepealsesse olukorda. Eesmärgiks on seisund, kus Malmborg taandatakse tegutseva subjekti rollist ja temast saab lavale ilmuv vaadeldav „objekt“. Peab tõdema, et neid lauseid lugesin mõistmiseks küll enne mitu korda, arusaamiseni jõudsin peale etenduse vaatamist. Kas on siis vaja publikut niimoodi ära ehmatada? No eks mõnele see diiplus sobib.

Etendus on kui kollaaž, mida saab tinglikult jagada kolmeks osaks, mis on omavahel läbi põimitud.

Esmalt esimese kõlari juhitavad tutvustused. Kõlar teatab, milline ese soovib ruumis rääkida. Iggy viib väikese kõlari eseme juurde ja siis kõlab selle objekti hingeelu tutvustav monoloog. Sõna saavad nii laud, tulekahjualarmi nupp, kaabel, asi seinal, lamp, sitatoru kui ka põrand. Igast monoloogist jääb läbi kumama funktsiooni kohta käiv lause ja tõdemus, et kui ta seda ei teeks, siis ta oleks rämps („trash“). Monoloogid on humoorikad ja samas peegeldavad ratsionaalsust.

Siis ülesanded, mida annab Iggyle teine kõlar. Läbi etenduse annab kõlar Iggyle ajalisi ülesandeid – nelja minuti jooksul peab Iggy publiku ees nutma, nutmine on sooritatud, kui Iggy on poetanud vähemalt kaks pisarat; punastamine on sooritatud, kui ta nägu, kael ja kõrvad on punasemad kui enne; erektsioon (siit ka etenduse pealkiri) on sooritatud, kui suguelundi kraad on vähemalt 45. Esimesel katsel ei saa ükski neist ülesannetest täidetud, aga hiljem koos abivahenditega pole see probleem. Erektsioon saab sooritatud täna Viagrale, punastatud saab, puhudes õhupalle täis, ning nutetud saab tänu Vietnami salvile silmade all. Nagu ikka, on teatris kõik võimalik –
kui näitleja ise hakkama ei saa, siis abivahenditega petab publiku ikka ära. Kuna ülesanded on ajaliselt pikad, siis pakub ka nende täitmise ajal meile meelelahutust kolmas kõlar surematu „Green Onionsi“ saatel.

Juba saali saabudes on publiku istmetele asetatud vihikud, täpsemalt roosad Angry Birdsi vihikud. Kas Angry Birdsi taga on mõni peidetud konnotatsioon, ei tea, aga tundus mainimist väärt. Kohe alguses seletab Iggy, et vihikud on selleks, et publik saaks keset etendust ideid lavale visata. Niisiis kujutab tinglik kolmas osa lavale visatud ideede lahkamist. Peaasjalikult lahkab ta seda, kuidas ta etteantud teemal kunsti teeks – film lõppematutest Viagra varudest, filosoofiline etendus marksistliku maailmavaate analüüsist jne. Kõik saavad aru, et noormehel mõte lendab ja andekus ajab üle ääre. Toredad humoorikad lahendused plahvatavad ta peas paari hetkega.

Ilus on, kuidas etendus lõpuks tervikuks tagasi kokku tuuakse. Keset etendust selgitab Iggy, miks on valgustus just selline – suured prožektorid on publiku selja tagant tema poole suunatud, sest siis ta ei näe meie nägusid. Kindlasti annab publiku anonüümsus näitlejale laval suuremat enesekindlust sooritada ennast proovilepanevaid ülesandeid. Etenduse lõpus keertakse aga prožektorid mõlemalt poolt põhja, anonüümsus kaob, kuid enam pole sel tähtsust, paljastused on tehtud, publikule on endast antud kõik.