Anneliis Lepp: Mure asjade pärast, kõverpeeglist vaadatuna

Andrus Kivirähki „Oskar ja asjad“

Tihtipeale on tunne, et üksik pesumasinast välja võetud sokk teab oma paarilise kadumise saladust. Hoolimata kõikidest ponnistustest ei õnnestu oma mälusopis sobramise kaudu saavutada kontakti kadunukesega. Seletust ei saa nõuda ka üksikuks jäänud õnnetu soki lese käest. Nii jääb enamasti sokiga taaskohtumise soov ainult unistuseks, mis aja möödudes unustustehõlma vajub. Oskaril on aga Andrus Kivirähki teoses läinud paremini.

Esmapilgul võib tekkida küsimus, kuidas Oskaril saab paremini minna, teda on ju tabanud kõikvõimalikest variantidest kõige hullem saatus. Maale vanaema juurde mitmeks kuuks suvepuhkusele sõites avastab ta nimelt, et nutitelefon on koju jäänud. Usun, et nii mõnegi täiskavanu jaoks on see õudusunenäo stsenaarium, millest külmas higiga kaetuna üles ärgatakse. Kuidas pidada maailmaga ühenduses olemata mitu päeva vastu, on tõsise raketiteaduse küsimus, kui juba Tallinnas Viru trammipeatusest Hobujaama sõites ei ole peaaegu ühtegi inimest, kes poleks telefoni avarustesse ära kadunud. Ilma nutitelefonita tuleks justkui iseenda ja oma mõtetega silmitsi seista, mis tekitab õudu, sest tavaliselt tihedalt täistopitud graafikuga argipäevas seda aega enamasti ei jagu. Nii tunneb Oskargi, et teda on ees ootamas maailma kõige igavam suvi, mida on saatmas kurbus ja äng. Pikaajaline eemalolek vanemate ja sõprade juurest, mida tuleb veeta maal vanaemaga, kes asjadest temamoodi aru ei saa ning kes armastab süüa sibulatükkidega kotlette ja piimasuppi makaronidega, ei anna Oskarile võimalust luua eriliselt idüllilist väljavaadet. Kuigi peab tõdema, et vanaemad oma ajatute kotlettide ja piimasuppidega ongi seetõttu omaette väärtus, keda tuleks naljatledes öeldes kaitse alla võtta.

Täbarast olukorrast on aga väljapääs – puutükist tehtud nuppudega telefon, millega imekombel saab helistada asjadele enditele. See täiesti tavaline puutükk annab materialismile hoopis sügavama mõõtme. Kui üha enam käsitleme asju fetišina, mis meid defineerivad, siis sellest perspektiivist lähtuvalt Oskar asjade pärast ei muretse. Kivirähki raamatus ei seisne mure asjade pärast selles, et need olemas oleks, vaid hoolivuses. Oskar muretseb asjade pärast, soovides, et neil kõik hästi oleks. Ta on valmis mängu panema kõik, et tool saaks lõpule viia oma unistuse minna ümbermaailmareisile, et Soome kelk saaks lõpuks ometi suve näha ning et armunud koorekann ja suhkrutoos saaksid teineteise ilu imetleda ning koosellu astuda. Asjadest hoolima õpetab ka nende ajalisus, haprus. Nii nagu punane õhupallgi, kelle vastu Oskaril kõige suurem sümpaatia tekkis, võivad asjad hetkega katki minna või tuuleiilidega igavikku kaduda. Tänu asjadele suudab Oskar ka vanaema paremini mõista, sest 50 aastaks kapi taha veerenud abielusõrmus kannab endaga mälestust noorest vanaemast. Pajatades lugusid nooruslikust vanaemast, kes jäätist sööb ja mummulist kleiti kannab, ei paistagi ta nüüd, mil laseb Oskaril end igakord ümbermaailmareisis võita, nii kummaline.

„Oskar ja asjad“ on kaasahaarav fantaasiarikas teos, mis mind kui lugejat viis ajas tagasi oma lapsepõlve, aega, kus kõik suved sai maal vanaema juures veedetud. Peale selle raamatu lugemist ei vaata ma vanaema nõukaaegset jalgratast küllap enam kunagi sama pilguga. Võluv ei ole ainiti teose tekstiline kude, seda täiustavad Anne Pikkovi teostatud lakoonilised illustratsioonid, mis koos tekstiga moodustavad hästi toimiva terviku. Teose igakülgsest õnnestumisest kõneleb veel nomineeritus Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale lastekirjanduse kategoorias ning teosele antud 2015. aasta kaunima raamatu tiitel. Raamat ei välista täiskasvanud lugejat. Teos paneb perspektiivi paika ajal, kui valitsev hallus sunnib meid enese paremini tundmiseks mõnda asja ostma. Igatahes olen teose lugemise järel nii mõnelgi korral jätnud voodi tegemata. Seda mitte laiskusest, vaid põhjusel, et tekil ja padjal õnnestuks omavahel juttu puhuda, ilma et mina sinna ilmtingimata vahele trügiks.