Anneliis Lepp: Neli päeva elu üle mõtisklemist

Etenduskunstide festival „Baltoscandal“ Rakveres 6.–9. juulini 2016

Olles saabunud selle suve kõige intrigeerivamale teatrifestivalile selle toimumise viimasel päeval, olid ootused üsnagi suured ning tunne veidi aukartlikult ärev. Kolm päeva oli teatrihuviline publik juba ühiselt linna eri paikades etendusi vaadanud ning oli tunda, kuidas hingeliselt ühistel lainetel resoneerutakse. Äsjasaabununa seadsin küsimuse alla kuuluvustunde, kartes, et äkki ma ei sobitugi publikusse, ühtaegu pabistades selle üle, kas üldse oskan pärast ka midagi kirjutamisväärset arvata. Vaatamata sellele, et kolm tihedat festivalipäeva oli seljataha jäänud, ei olnud väsinud pilke kusagil näha. Vastupidi – need olid teravad ja pakatasid ootusärevusest nii nagu minulgi. See mõjus innustavalt, et saada üle ebakindlusest ning alustada ühes teistega viimast teatrirohket maratonpäeva.

Nähtust esimene etendus, Iggy ja Maike Lond Malborgi „99 Words of Void“, algas pikalt valitseva pimedusega. Vähemasti sel hetkel mõjus see pikana, näha polnud midagu ning kuulda oli vaid rüütelliku metalliklõbina saatel toimuvat liikumist. Saalis valitsenud pimeduses tekkis kerge klaustrofoobiline tunne, mida suurendas asjaolu, et esinejad andsid vaatajatele võrdse võimaluse nelja minuti jooksul saalist lahkuda. Edaspidi polnud see väidetavalt võimalik. Antud tingimusel oli ka väikene konks, nimelt tuli lahkuda pimeduses ja veidi hirmsalt kõlava death metal’i loo saatel. Soodsad tingimused ära minemissoovi tekkeks olid loodud, ent miskipärast ei teinud seda ei mina ega keegi teine saalitäiest publikust. Ei taha me ju lahkuda siis, kui selleks võimalus antakse, igaüks tahab olla oma otsustes vaba. Hilisemaid äraminejaid küll oli, aga nendel, kes jäid, kahetseda ei tulnud, sest etendus peatus sellistel olulistel teemadel nagu demokraatia, võrdsus, sõnavabadus ja vastutus. Kunstnikud esitasid teineteisele kordamööda repliike, milles peegeldusid rüütlite arusaamad elust. Kohati kõlasid need nii idealistlikult ja naiivselt, et tekkis kahtlus, kas selle malbe siiruse taha on tegelikult peidetud iroonia. Rüütlid jutustasid publikule ka loenguvormis oma perekonnaloo, mis oli üles ehitatud Tigeri poest ostetud pildiraamides olevatele piltidele. Vaimukalt kirjeldatud elulugu rääkis rüütlite esivanemate võitlusest inimõiguste eest, ent loo moraal seisnes ka vastutuses. Lõpuks – ükskõik kui klišeelikult see ka ei kõlaks – oleme kõik vastuvad millegi paremaks või halvemaks muutumise eest. Etenduse lõpuloos, mis siiani mõttesse kummitama tuleb ja usku paremasse maailma sisendab, ei alaväärtustata ka vastutuse rolli meie elus. Nii käingi mitmendat päeva ringi, kedrates loo „What you do is what you make for all of us…“ fragmenti.

Dublini Dead Centeri teatritrupi asutajate Ben Kiddi ja Bush Moukarzeli lavastatud „Chekhov’s First Play“ ei olnud otsesõnu klassikaline teatritükk , nagu Tšehhovi puhul võiks arvata, vaid see oli midagi rohkemat. See oli segu laval valitsevast fiktsionaalsest maailmast ning päriselust teatritoolidel. Etendus oli üles ehitatud väidetavalt Anton Tšehhovi esimesele, nooruseas kirjutatud näidendile, mida peetakse rohkete tegevusliinide ja teemade tõttu liialt keerukaks ja lavastamatuks. Kidd ja Moukarzel ei heitunud siiski võimatu ees ning selleks, et vaatajate elu etendust vaadates natukene lihtsamaks teha, täiendasid nad etendust lavastaja kommentaaridega. Nõnda suunas üks lavastajatest meid kõiki enne etendust kasutama kõrvaklappe, et keerulistel momentidel vajalikust abist ilma ei jääks. Ent kõrvusse tulnud kommentaarid ei toiminud päris nii nagu kaasaegset kunsti saatvad seinatekstid. Pigem võis kuulda humoorikaid kommentaare näitlejate saamatuse kohta või pihtimusi autori hingeelust ja paljastusi pettusest. Ilmselt võib lavastajate selgituste lisamist võtta kui pilget kogu diskussioonile, mis toimub kaasaegsete kunstipraktikate ja sellest arusaamise ümber. Arvan, et kuna elu meie ümber on muutnud nii keeruliseks ja ambivalentseks, siis kunst reaktsioonina peabki seda peegeldama ja sisaldama arusaamatuse momenti. Ent ka etenduses toimub ühtäkki muutus, keeruline aetakse veel keerulisemaks, segane veel segasemaks. Laval kauaoodatud Platonovinaks osutub pahaaimamatult keegi publikust, keegi meie reaalsusest. Klassikast kaob klassika jälg, kui kõik ootuspärane sõna otseses mõttes laval hävitatakse. Lõhutakse lavakujundust, lõhutakse traditsiooniline näitleja ja publiku vaheline suhe, kui publikust üks saab osaks etendusest ning näitlejast saab üks osa publikust. Kohmetu  Platonovina, kes jokkerina lavale ilmub, hakkab kaudselt mõjutama lavalist käekäiku, teadmata, kuidas ta kõrvaklappidesse tulevatele korraldustele reageerib. Siiski näis kogu etendus peegeldavat elu keerulisust laiemalt, sest ka elus võivad piirid reaalsuse ja näitemängu vahel olla väga hägused.

Festivali neljanda päeva üks füüsilisematest lavastustest oli ühenduse Melk Prod ja Marco Brettini koostöös sündinud etendus „Ifeel2“. Etenduspaika sisenemisel oli tükk tegelikult juba alanud. Suhteliselt mittemidagiütlev spordisaal oli muutunud justkui troopiliste taimepuhmakate saluga oaasiks, kus paljastatud ülakehaga mees meelitab oma pilgu ja tantsuga üht naist tantsule. Õnnestunud tantsukutse järel tantsisid nii naine kui mees võrdlemisi sarnaseid sammukombinatsioone järgides läbi salu. Monotoonselt ühepalgelisi tantsusamme ilmestasid muutused liikumissuundades, tempos ja kehaosade liikumise dünaamika sügavuses. Etenduse kulminatisoon on kahtlemata ühest puhmast välja astuv Brettini, kes end piknikulaua taha võileiba sööma ja mingisugust jooki jooma sätib, pakkudes seda ka tantsijatele. Ei hakka siinkohal looma seoseid paradiisiaia õuna ja ussi loo vahel, vaid kiidaks lavastuse muusikalist kujundust (autor Marco Brettini), mis lasi hästi avalduda tantsijate füüsilisel võimekusel ja oskusel säilitada mittemidagiütlev pilk selleks, et keha saaks öelda rohkemat kui kõik muu.

„Baltoscandali“ kunstiline juht Priit Raud sõnab festivali saatvas bukletis, et „Baltoscandali“ puhul on tegemist festivaliga, mille käigus jutustatakse vaatajale elust, tehes seda subjektiivselt ja teatraalselt. Mis muu võiks olla kunsti eesmärk, kui mitte publikule näitamine, mis elu on või mis ta võiks olla, apelleerimata seejuures mingile tõeprintsiibile, vaid võttes sihiks sütitada inimestes küsimusi elu üle. Mis on ikkagi need väärtused ja mis nende taga peitub, mida me nii rüütellikult oleme valmis kaitsma nii nagu Iggy ja Maike Lond Malborg seda oma etenduses „99 Words of Void“ teevad ? Parafraseerdes Tim Etchellsi tüki „A Broadcast/Looping Pieces“ avasõnu „I really want to talk with you. I know we are talking now but I really want to talk with you“, hakkavad peas kummituslikult kõlama lausepaarid „Ma tõesti tahaks aru saada, milles elu seisneb. Tean, et ma elan praegu, aga ma tõesti tahaks saada aru, milles elu seisneb“. Kahtlemata pakkus „Baltoscandal“ nendele küsimusele ja paljule muule elulisele ühel või teisel viisil mõtteainet.

Pildi autor: Tarvo Hanno Varres