Oliver Issak: Pepeljajev vallutab Eesti(t)

„Café Idiot”, Teater Ballett Moskva
„NOДВЕНАДЦАТЬ”, NO99 (Lavakunstikooli 28. lend)
„Primavera Paunveres”, Ugala teater (TÜ VKA 12. lend)

Sasha Pepeljajev on tõesti uskumatu mees. Tempo/intensiivsus ja järjepidevus, millega see looja tegutseb, on imekspandav. Töötada järjepidevalt lõpetavate näitlejatudengitega, kõrvale aegsasti ka professionaalsete näitlejate/tantsijatega ning võtta iga kord aluseks tekst, mille suurus/mõju/sügavus aastapikkust süvenemist vajaks – see on muljetavaldav. Ja luua iga kord lavaruumi kokku sattunud (esmapilgul juhuslikest) materjalidest terviklik ning täpne lavamaailm … jaa, see imetlust vääriv.

Kordu(vu)sed. Pepeljajevi puhul saab (ja ehk ka peab) rääkima teatavatest kordustest või korduvatest elementidest/mustritest/liikumistest, mis kipuvad tema lavastusi läbima. Ja ma ei pea silmas mitte niivõrd kindlaksmääratud esemeid/objekte, vaid just sügavamaid süsteem-struktuur-loogikaid, mille alusel tükid (mis lavastuseti varieeruvad) kokku seatakse. Üldjoontes võiks joonistada sellise (robustse) tekstuaalse skeemi: suur/sügav/tähtis/oluline teos + tohutu (noorte) energia + väga täpne vorm. Esimesest osast (ehk teosest) võetakse (või õigemini „napsatakse”) teatud elemente, tähenduslikke osi, millega edasi mängima hakatakse. Mäng ise on tulvil meeletut energiat/power’it, lõppematut tahet. Ning kõik see ülevoolavus surutakse väga kindlatesse ja detailsetesse liigutustesse/koreograafiasse, kus kõik teavad, mida nad tegema peavad, sest ühe „mutri” kadumisel/pudenemisel kukub kogu süsteem kokku. Kõigis kolmes eelnimetatud lavastuses on säärast mustrit näha. Ja igas ühes on üks kolmest domineeriv.

Kõige detailsemat/lihvitumat vormi võib eelduste kohaselt näha Moskva balletitantsijate liikumises, kus Pepeljajevi lavastuslikule „(maa)kaardile” oli lisatud ka tantsijate eneste „(keha)kaart”, mis võimaldas neil iga oma keha liigest/lihast viimseni jälgida ning suunata. Nii nagu balletile kui tantsu-/kunstiliigile omane, oli kõik peensusteni paika pandud, sümmeetrilisus võlus oma detailsusega. Jooniseid täideti sentimeetri täpsusega, „viga” selles süsteemis olla ei saa. Ainult et kogu selle struktuursuse juures läks kaduma midagi, mida ka humanitaarteadustes strukturalistlikule maailmakäsitlusele ette heidetakse – läks kaduma elu ise. Tantsijad liikusid täpselt, selgelt, sihikindlalt, aga emotsioonitult, energiata. Äärmusteni treenitud kehad täitmas oma kohustust, et mitte öelda oma tööd.

Energiast tulvil oli aga NO99-s lavastatud „NOДВЕНАДЦАТЬ”. Noorte teatritudengite tahe ja innukus publikut kaasa haarata, igavust peletada ja vaatama naelutada väärib kiitust/tunnustust/ülistustki. Kuigi näitlejaid ei saa võrrelda professionaalsete balletitantsijatega, olid pea kõik liikumised täpsed, liigutused kindlad ning tegevused määratud. Kahtlemisele ruumi ei jäetud ja see andis ka vabaduse etteantud vormis möllata ning mässata. Kõige segasemaks jäi kolmas osa Pepeljajevi retseptist ehk algallikas/-materjal. Kuna Aleksandr Blok tänapäeva kooliprogrammi paraku ei kuulu ning üldiselt 20. sajandi algusajast Venemaal väga palju (justkui) rääkida ei taheta (põhjuseta!), siis mingi osa lavastuse sisust ning sümbolitest jäid paraku arusaamatuks, ei kõnetanud. Siinkohal aitas vaimupimedat vaatajat õnneks sisukas kavaleht, kust võis vaheajal lugeda mitmeid tekstilõike ning täpsustusi.

Kolmanda nähtud lavastuse, Ugala teatris etendunud „Primavera Paunveres” tugevaim külg oli just nimelt teos või lähtepunkt, mis igale kohalikku kultuurimaastikku tundvale vaatajale kindlasti tuttav peaks olema. Pepeljajev, kes on tavaliselt võtnud oma tööde aluseks vene kirjandusklassikasse/-kaanonisse kuuluvaid teoseid, lähtus seekord hoopis Oskar Lutsu „Kevadest”. Miksides seda Sandro Botticelli maaliga ning Igor Stravinski muusikaga, kasutades videokunsti imekspandavaid võimalusi, moodustus väga omapärane Lutsu maailm. Kuna Lutsu „Kevade” filmi või raamatu kujul igale Eestis (põhi)kooli lõpetanule juba vaikselt pähe kulunud näib olevat, sai saalis olles põnevusega jälgida/uurida/analüüsida, mida on lavastaja pidanud oluliseks, mis stseene/sümboleid teosest välja korjanud ning kuidas neid omakorda edasi arendanud. Paraku jättis selle lavastuse puhul kõvasti soovida just täpne/keeruline/detailne vorm, mis omakorda mõjus näitlejate energiale, kes küll (noortele omaselt) meeletu tahte ja energiaga laval ringi liikusid, kuid vormi nõrkuse tõttu paiskus see jõud sihitult igale poole laiali, moodustades ühe laialivalguva ja harali osadeks/fragmentideks lõhustunud (elementide) kogumi.

Aga Pepeljajev ei peatu, ei, ei! Juba aprillis etendub Tartus Vanemuises tema tõlgendus/edasiarendus/mõttekeerutus Andrus Kiviräha kultusteosest „Mees, kes teadis ussisõnu” ning küll neid tuleb veel, sest näib, et Pepeljajev on lisaks Lavakunstikoolile otsustanud ka Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid oma hoole alla võtta. Lavastuste rohkusest hoolimata on Aleksandr Pepeljajev lavastaja, kelle töid suure huvi ning põnevusega oodatakse. Nii ka nüüd ning ei jäägi muud üle, kui kannatamatult aprilli oodata, et sammud Vanemuise poole seada.