Oliver Issak: “Uncanny You” ei tekitanud hirmutavat ja kummalist tunnet

uncanny – üleloomulik, kummastav, ebaharilik
He could spot mushrooms with uncanny accuracy
(Inglise-eesti sõnastik)

Ühe teatrikriitiku (olgu ta nii algaja kui tahes) moraalse/ühiskondliku/olemusliku vastutuse juurde kuulub pea eranditult nähtud etenduse/lavastuse (lühi)kirjeldus, ülevaade. Olgu selle tava mõttekusega nii kuidas on (püüd taotleda objektiivsust, lugejale taustainfo andmist, teatriajaloo säilitamist järgnevatele põlvedele), see on omaette teema.
Püüdes seda tendentsi natukenegi muuta, asetan selle kohustusliku lõigu oma kirjutise/mõtiskluse/arvustuse lõppu. Ehk teeb see ka minu kirjutise (johtuvalt kontekstist) natukene uncanny’likumaks.

The government was in a loop about the bombing.

Lavasituatsioonis, teatris on meie eeldus situatsiooni teatraalsus, grotesk, veidrus, teatav ülemängitus (toomaks välja „inimvaimu elu”). Naeruvääristamine ja läbi naeru pisarateni jõudmine. Reaalsete sündmuste proportsioonist välja nihutamine, ülepaisutatus. Me vaatame selle utoopilise maailmapildi ära, naerame selle üle ning lahkume „normaalsesse” maailma.

Probleem tekib aga siis, kui sarnast loogikat, eriti aga sarnaseid olukordi võime leida elust. „Trumpi retoorika, Putini Venemaa, Euroopas jõudu koguv natsionalism ja populism, kahanev demokraatia ning kliimamuutuste ümber käiv diskussioon” on aga näited, mida vaadates, millest lugedes tekib meis uncanny tunne. Ning just seetõttu, et sellised situatsioonid peaksid jääma teatrisse, teatraalsusesse. Teatri müürid peaksid kaitsma meid teatris nähtud situatsioonide realiseerumise eest. Kuid kui nüüd, maailmas, reaalsuses on näha sarnaseid teatraalseid situatsioone? Teatrist väljaspool? Kuhu praegu selle eest põgeneda? Maailm ei koosne enam erinevatest „ühiskondlikest lepingutest”, kus ühest ühiskonnast võib Voltaire’i refereerides lepingu tingimuste mittemeeldimise korral välja astuda ning endale sobivama asukoha leida. Kuhu minna selle ülemaailmse populismi, silmakirjatsemise ning kasvava empaatiavõimetuse eest?

„Uncanny You” toob lavale sarnased situatsioonid, võimendab neid grotesksete/naeruväärsete äärmusteni, pilab (info)ühiskonna olemust/toimimist, kuid see ei tekita seda veidrat, hirmutavat või kummalist tunnet, uncanny’likkust. Ei tekita, sest see kõik on juba reaalsus. Valge Maja pressikonverents või meedia toimimismehhanismid, populismi ilmne loogikapäratus, kuid sellest olenematu efektiivsus hirmutavad mind. Ning selliste olukordade, mehhanismide kasvav populaarsus ning inimeste süvenev naiivsus hämmastavad ja kummastavad. Kõik on põhimõtteliselt sarnane varasemaga, aga ikkagi on midagi teistmoodi.

Tõeliselt kummastavana mõjus vaid ehk etenduse keskel asetsev tantsustseen, kus kaks tantsijat oma eesmärgipäratus, ükskõikses, aga samas täpses ja kindlaksmääratud koreograafias väga imeliku fluidumi moodustasid. Teatava motiveerimatu (sügava) fluidumi, mida oleks võinud kauemakski vaatama jääda.

Toomata põhjalikumalt eraldi välja lavastuse eri komponente (heli, valgus, kujundus jne), sest kõigi nende eesmärk on sulada kokku ühiseks tervikuks (ja seega ideaalis ei tohiks vaataja „elementide” eraldiseisvust märgata, muidugi juhul, kui seda pole eraldi rõhutatud), peab ikkagi mainima, et (audio)visuaalse poole pealt oli tegu väga huvitava/põneva teosega, erinevad ruumilahendused võlusid oma lihtsuses, samas terviklikkuses. Arvestades ühe autori ja lavastaja, Ann Mirjam Vaikla tausta (õppis Norra Teatriakadeemias stsenograafiat), ei ole siin midagi imestada.

Huumor. Ei saa jätta ka mainimata, et see tükk on valminud (pooleldi) USA-s. Ja imelikul kombel seostus laval nähtud huumor/nali/paroodia kõige enam USA late-night show’de ja talk show’dega, kus sarnaselt mängitakse aeg-ajalt ülepaisutatult ette päriselu/tavaelu idiootsusesse kalduvaid situatsioone. See huumor/esteetika kandub ka väljapoole, hea näitena võib vaadata hiljutist Emmy auhindade tseremooniat, kus ühes eelkirjeldatud tele-show’s tuntud tegelase portreteerimine tõsteti uuele tasemele, teatavasse metakoomikasse, mis vaatajad (vähemalt hetkeks) unncanny’likult segadusse ajas.
Terve lavastuse jooksul ei saanud ma aga paraku üle tundest, et ma peaksin naerma, aga ei ole, mille üle. Ja mitte seepärast, et nali oleks konstrueeritud kuidagi kehvasti, vaid teatava distantsi/konteksti mõistmatuse, kõnetamatuse pärast. Nali ei kõnetanud. Kaudselt sarnase huumori stiili/tüübiga oli suve hakul NuQ Treff festivalil etendunud Paul Zaloomi „Valge mehe seiklused”. Sarnane grotesksus, teatraalsus, ülemängitus, ülepaisutatus.

Huumor sõltub paratamatult ümbritsevast kontekstist ja sõltub n-ö inimese tüübist, mille tõttu tihtipeale välismaalased ei pruugi mõista kultuslikke „Tujurikkuja” või „Kreisiraadio” sketše. Võiks ehk väita, et „Uncanny You” puhul on tegu näitega sellest, kuidas kunst (eriti teater) on seotud oma kultuurikontekstiga, hetkelise (poliitilise) situatsiooni ja saalis oleva inimtüübiga. Huumori (ja üldse teatri kui ajalise kunsti) puhul tuleb silmas pidada vastandust „töötab-ei tööta” ehk n-ö etenduste erinevuse printsiipi. Ühel päeval langevad asjad kokku nii, et keegi saalis ei naera, teinekord ei taha naer lõppeda. Siinkirjutaja vaatamise päeval saal ei naernud.

Üldiselt jäigi kogu teatrielamus kuidagi kaugeks. Nagu juba öeldud, siis teos ei kõnetanud. Selle kirjeldamiseks võiks ehk tõesti kasutada küll sõna uncanny, aga ma ei tea, kas just autorite mõeldud kontekstis/tähenduses.

Ja nüüd siis kohustuslik kirjeldus/tutvustus/ülevaade.

Lavastuse keskne tegelane oli Mother Bomb, kevadel lõhatud maailma suurima lõhkekeha personifikatsioon. Väliselt (ning ka temaatiliselt) meenutas Mother Bomb Stanley Kubricku kuulsa filmi „Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb” tegelast Dr. Strangelove’i. Sisulise karakteriloomingu puhul tekkis seos mõned aastad tagasi Raadioteatris esietendunud Jim Ashilevi „Godzillaga”, kus samuti ühe üdini negatiivse tegelase (Godzilla) siseellu tungiti ning tema kurba saatust avati. Lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis keerlevad Mother Bombi plahvatuse, selle tagajärgede, eelduste ning samuti kajastuste ümber. Järjestikused uudislõigud kinnitavad meedia mehhanismide halastamatut tõepäratust, uudiste konstrueeritust ning valskust. Demonstreeriti libauudise tekkimist, korrutades ühte ja sama lauset, mis seda lõpuks tundmatuseni moonutas. Lõpuks loeti ette pateetikasse kalduv (südamlik?) kiri „Emapommile”. Lavastus loob veidra atmosfääri, üritades tekitada erinevaid situatsioone, mis mõjuksid uncanny’likult ehk imelikult, veidralt ja ebaharilikult. Tegu on millegi võrdlemisi erinevaga sellest, mida praegu Eesti teatrimaastikul näha võib. Seega kel aega ja võimalust, võik suuna Kanuti Gildi SAALi poole seada küll.

Foto: Ingel Vaikla