Pärt Presmann “Kõrgpäike”

Balkanil on pidu ja paistab, et ka PÖFF-i enese lehel kõrgelt kiidetud operaator sealt ei puudunud, nimelt pole juba mõnda aega pidanud kinolinal taluma nii värisevaid käsi. Aga kui too väike apsakas välja arvata, siis see, mida ta kujutada püüdis, värvid ja elemendid, olid tabavad ja enamasti nauditavad isegi vibratsiooniga.

Kuid see selleks, õige filminautleja ei lase end häirida millesti nii triviaalsest kui värisev pilt. Film pajatab meie kaugete kagunaabrite argielust kolmes võtmes intervallidega alates 1991. aastast kuni 2011. aastani, käsitledes hulgaliselt sõda, surma ja selle tagajärgi. Räägib noorte argielust, kes püüavad meeleheitlikult sugu teha, ning sellest, kuidas kogu maailm (nagu ikka) ja ka miskipärast nemad ise selle vastu on.

Põhirõhk filmis, mis, kui mitte teise osa lõpuks, siis kolmandaks osaks oma leierdamisega kindlasti juba pisut tüütavaks läks, oli meil ja nendel. Inimgruppide vahelisel sissekasvanud vihal, eelarvamustel ja selle kõige jätkamise „perekonnatraditsioonil”. Justkui kodune teema? Kellegi perekonnas oli keegi sõjas surma saanud ja keegi oli selle pärast õnnetu. Ja vihane vastasleeri ja selle surma süüdlaste ja nendega seotute peale. Kuid sellegipoolest tekkis kahe vastasleeri esindaja vahel kirg ja armastus ja mida kõike veel.

Ei taha mustata, aga kõik kolm osa paistsid nagu Ladina-Ameerika seebikas: à la Diego armastab Mariat, kuid Maria isa Sergio on selle vastu ja Diego nõbu Roberto on veel maffiaga mestis ja tagatipuks on Maria veel kellestki rase …

Igatahes. Veidi klišeelik ja tulemusena labane, aga sellegipoolest vägagi vaadatav ajaloolisi sündmuseid kajastav teos, nagu meie kodukootud 1944. On küll pooled ja konfliktid, aga ikkagi on tegelikult kõik omad ja leerid on peale sunnitud. Ja armastus piire ei tunne. Enim jäi meelde teine osa, mis kujutas 2001. aastat. Ema ja tütar naasevad oma purukspommitatud kodukülla ja hakkavad restaureerima ühte hoonet. Appi kutsutakse töömees Ante. Tütar Nataša peab profülaktilist vimma Ante peale, kuna neiu vend hukkus sõjas Ante „leeri” tõttu. Ei nimetatud, kes millist poolt esindas, ja ega see vist ei omagi tähtsust, peaasi, et vihatakse ja etnilisus on selleks hea välimääraja. Kuid sisepinged tüdruku kiimalises kehas muudavad episoodi eriti värvikaks. Ei anna talle rahu sugutung, ei lein, ei vimm.

Kõigile, kel pole selle filmiga kokkupuudet olnud, ja ega Balkani filme iga päev PÖFF-il ei näe, soovitan vaatama minna. Osad arenevad mõnusas rütmis aina positiivsemaks ja lõpuks on kõik õnnelikud. Ja lugege kogu eelnevat halvakspanu osutavat teksti positiivse meelestatusega, ei olnud ühti nii hull.

http://2015.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/panoraam/krgpike#