Pärt Presmann: mängufilm “Ema”

Tarkusetera: kui sa tahad inimestele meeldida, siis loo endast väga tugev negatiivne esmamulje, sest seeläbi on iga järgnev väiksemgi heategu niivõrd ootamatu ja positiivne žest, et suhtumine sinusse on meeletult hea. Nii ka siin, tuleb alustada halva külje pealt.

Neile, kes veel mäletavad mõne aasta tagust Tujurikkuja „Õnne 13“ sketši, toob Kadri Kõusaare uus linateos nii mõnegi haakuva mälestuse idüllilisest ja „vägagi sündmusterohkest“ Eesti väikelinnast. Üheks ühendavamaks faktoriks nende kahe üllitise vahel on kindlasti vägagi usutavad ja kõikidele osapooltele “mugavad” ja “loomulikud” vestlused, millest puudust ei tule ning mida on pea võimatu tõsiselt võtta.

Kuid ärge laske end heidutada, siiski saab enamik näitlejatest oma rolliga hakkama. Kuigi peab tõdema, et sama autori „Kohtumõistja“ jättis tugevama mulje nii näitlejatöös kui ka sisulistel põhjustel, aga see on kõigest isiklik arvamus (nagu ka kõik muu siin jutus).

Aga millest siiski kogu see kära? Tegelikkuses domineerisid filmis siiski Tiina Mälbergi üksildased sekeldused ja elutüdimus, mida oma poja kodune hooldamine enesega kaasa toob (poeg suutis oma rolli samuti meeletult hästi täita ja iga viimne kui hetk tema ja teiste vahel oli meisterlikult etendatud) ning mida rikastasid vaid hetkelised (kuid rohkearvulised) lähedaste ja võõraste külaskäigud. Lisaks, ei teagi, ehk inimesed vestlevad säherdusel viisil tõepoolest. Eriti veel siis, kui enamik dialoogis osalejatest ei ole just pikaajalised/head tuttavad ning vestlusteemaks valdavalt „kuidas su koomas pojal läheb ja kas ma võin teda näha?“

Kui veel ebamugavusest rääkida, siis üleüldine visuaalne ülesehitus, kus suurem osa ülesvõttest toimus väga piiritletud territooriumil, on taas tore uuendus Eesti filmimaastikul (viimane värvikaim oli „Risttuules“) ning sellises suletud puuris hakkavadki pahed pulbitsema ning inimeste omavaheline läbisaamine taandub bioloogilisele valikule – söö või saa söödud. Olustiku pingestatus ja üha kasvav teadmatuse surve tõusevad iga minutiga.

Eelnevalt sai osa filmi pakutavast helist kirutud, kuid seevastu kasutatud muusika on totaalselt imeline. Selles on Kõusaarel maitset ja annet, mida ennegi täheldatud.

Seda filmi vaadates tekib lihtsalt segadus, mis žanr see olema peaks? See küsimus saab küll filmi arenedes oma vastuse, aga stardib too küll väga tugevate huumorisugemetega; kas taotluslikult või mitte, seda ei tea.

Üleüldiselt ja lõpetuseks olen kokku puutunud paremate Eesti filmidega, aga neile, kel hetkel kinos juba Tarantino nähtud on, siis see on kvaliteedi mõttes hea jätk (sest ega seal muud tarka pole… vähemalt Tartus).

Mängufilm “Ema” linastub üle Eesti.
Leia endale lähim linastus siit: http://kultuur.info/syndmus/mangufilm-ema/