PÖFFi pärl: „Metsikud poisid”

„Metsikud poisid” (Les garçons sauvages, 2017) on prantsuse režissööri Bertrand Mandico esimene täispikk mängufilm. Varem on ta loonud hulgaliselt lühifilme ja animatsioone, neist seni tuntuim on tõenäoliselt 40-minutiline „Boro in the Box” (2011) – fiktiivne fantaasia poola animaator-disainer-filmimeistrist Walerian Borowczykist.

Borowczyki esimest täispikka filmi „Goto, armastuse saar” (Goto, l’île d’amour, 1969) mainib Mandico kui üht peamist „Metsikute poiste” eeskuju. Ajal, mil Mandico Borowczyki loomingu enda jaoks avastas, ei olnud poola filmivõluri teosed paraku kuigi lihtsasti kättesaadavad, nii ei olnud tal kuidagi võimalik näha ka huvipakkuvat filmi „Goto, armastuse saar”. Seega tekkisid Mandico peas erinevad kujutluspildid, milline võiks Borowzcyki film välja näha selle pealkirja põhjal. Need fantaasiad on väga sarnased sellele, milline näeb nüüd, aastal 2017 välja „Metsikud poisid”, seda eelkõige sisulise poole pealt. Filmi vaadates on muidugi näha, et mõjutusi on saadud ka hilisemast ajast, mil armastuse saare seiklused juba nähtud. Aga millest see Borowczyki salapärane film siis õigupoolest räägib? Teeme siinkohal väikese kõrvalepõike fiktiivsele Goto saarele.

Goto on saar, mis on ülejäänud maailmast maavärina tõttu täielikult ära lõigatud. 12. jaanuaril 1887, maavärina toimumise päeval, jäi aeg seal omamoodi seisma. Saart valitseb barbaarne diktaator ja kuigi on juba 20. sajandi 60ndate lõpp, siis elatakse jätkuvalt 19. sajandi traditsioone ja elukombeid järgides ning ka visuaalselt on Goto maailm ülimalt arhailine. Suur osa filmist on üles võetud Marie ja Pierre Curie’ laboratooriumi varemetes, kus kõik on kulunud ja lagunev, kasutusel on vanamoodsad roostetanud tööriistad jne. Märkimisväärselt palju aega pühendatakse kärbestele. Näidatakse koolitundi kärbeste elust ning üsna põhjalikult tutvustatakse kõige efektiivsemaid kärbsepüüniste valmistamise tehnikaid. Enamik filmist on mustvalge, ligi 800 stseenist kuus on aga värvilised. Need on vaid hetkeks ekraanile ilmuvad pildikesed: 1. Giljotiiniga hukatud kurjategija verd täis ämber 2. Diktaatori kurjadele koertele pakutav liha 3. Diktaatori naise sinised saapad 4. Kirjatarvete komplekt 5. Ehted 6. Üks veidi pikem stseen, milles kujutatakse antikangelase vaatepunktist tuppa sisenemisel avanevat vaadet.

Borowczyki filmile sarnaselt on suurem osa „Metsikutest poistest” mustvalge ning vaid üksikud stseenid on värvilised, mõjudes sellises kontekstis kuidagi eriliselt erksate ja külluslikena. Samuti on siin olemas idee fantastilisest ja kummalisest saarest. Veel üks ühine joon on kombinatsioon julmusest ning erootilisromantilisest ihalusest. Kui Borowczyk suundus erootilisemale rajale pigem oma hilisemates filmides ning debüütfilmis oli selles osas suhteliselt vaoshoitud, siis Mandico läheb oma hallutsinatoorsel (ja ehk mitte kõige sirgjoonelisemal moel) veidi kaugemale. Poistekamp sooritab jõhkra seksuaalkuriteo ja usaldatakse seejärel salapärase ning karmi kapteni hoole alla, kes on avastanud üsna omapärase meetodi, kuidas n-ö ravida kõige lootusetumaid ja pahelisemaid poisse. Meetodi rakendamiseks seilatakse üle tormise mere eksootilisele saarele, mille lopsakas taimestik on suuteline rahuldama inimese kõikvõimalikke vajadusi ning pakkuma enneolematuid ebamaiseid naudinguid. Kuid naudingutele järeleandmine toob kaasa ootamatuid metamorfoose …

Hüpnagoogilise teekonna müstilisele saarele saab ette võtta veel kahel korral. Film linastub PÖFFi programmis Põhjusega mässajad 26. novembril Coca-Cola Plazas ja 2. detsembril Solarise Apollo Kinos.