Rebeka Põldsam ja Kaarin Kivirähk: Intervjuu graafikaklassik Mare Vindiga

„Praegu nimetame 1960ndate kunsti lihtsalt moodsaks kunstiks, kuid arvestades, et see kõik tuli kohe pärast Stalini aega, oli see midagi täiesti erakordset!“

Mare Vint on Eesti graafikaklassik, kelle esteetilised ideaalmaastikud on Eesti kunsti ühed tuntumad sümbolid. 2017. aasta kevad on Mare Vindile kiire ja toimekas aeg: tulekul on mitu juubelinäitust, üks neist Kumu kunstimuuseumis koos temast 40 aastat noorema Jaanus Sammaga. 

Kuidas sul tuli mõte hakata kunstnikuks? Kuidas vanemad selle otsuse peale reageerisid?

Minu perekonnaga on niiviisi, et isa ma ei mäleta, kuigi olen täitsa isa tütar. Isa hukkus õnnetuses, kui mina olin pooleteiseaastane ja vend kahenädalane. Ema aktsepteeris kõiki mu otsuseid, kunagi ei sundinud ta mind kuskile ringi või trenni. Isegi kui temalt nõu küsisin, siis ütles ta, et sa oled tark tüdruk, küll sa ise tead kõige paremini. Mul on alles üks joonistus, mille tegin nelja-aastaselt ja võiks öelda, et kogu mu looming on selle joonistuse erinevad variatsioonid. Teismelisena joonistasin vähem, nagu noorte puhul ikka. Keskkooli lõpus, 10. klassis, olin valiku ees: kas minna õppima saksa keelt või kunsti. Kunst jäi peale.

Ometi ei õppinud sa ERKIs mitte graafikat, mille poolest oled tuntud, vaid klaasikunsti?

Sellel on proosaline põhjus. Klaasi erialale sisseastumisel ei olnud konkurss nii suur kui graafikasse. Mina mõtlesin, et milleks aastaid kaotada. Ja saingi esimesel aastal kohe sisse. Klaas meeldis mulle ka materjalina. Diplomitööna tegin Tuljaku restoranile värvilised klaasid – küll need olid kihvtid, ja kahju, et neid nüüd nii vähe alles on jäänud. Käisin hiljuti renoveeritud Tuljakus, mis oli nii kenasti korda tehtud! Väga autentne! Hea, et Vello Asi ise ka aitas! Kuid graafika oli ikkagi minu esimene valik ja pärast kooli lõpetamist pole ma klaasi teinud. Kooli ajal sai natuke graafikat tehtud, kuid mitte palju. Ma ei oska siiani eriti trükkida, kui rääkida trükigraafikast. Kui väga tahaks, õpiks ära, aga litograafiat kindlasti mitte – see on nii keeruline.

Olid lähedalt seotud Eesti kunstiajaloos märgilise ANKi liikumisega. Kuidas see juhtus?

Ma polnud ANKi liige, nii nagu ka Toomas Vint ja Silvi Liiva ei olnud, aga me tegutsesime koos ANKiga. ANKi liikmeskonna moodustasid need kunstnikud, kes ühel 1964. aasta näitusel koos esinesid. Mina ei pidanud end siis kunstiliselt veel piisavalt küpseks, et oma töid näitusele viia. Kuid seal olid kõik mu parimad sõbrad, meid kõiki haaras kunsti uuendamise võimalus ja aeg oli tohutult huvitav. Usun, et mitte ainult sellepärast, et ma siis noor olin. 1960ndate keskel oli kõik muutumises. Muide, ka Arvo Pärt oli meie sõprade ringis. Muusikud mängisid meile moodsat muusikat, meie andsime loenguid moodsast kunstist. Üks tippsportlasest sõber sai kord uued biitlite plaadid kätte. See kõik oli vaimustav. Praegu ütleme, et lihtsalt moodne kunst, kuid arvestades seda, et see kõik tuli kohe varsti pärast Stalini aega, siis oli see midagi erakordset.

Milline oli toonane näitusteelu?

1960ndatest alates hakkas range süsteem tasapisi muutuma. Kevadnäitused muutusid vabamaks, neid korraldas Eesti Kunstnike Liit. Sügisnäitused olid kultuuriministeeriumi töö ja need olid rangemad. Sealt peksti meie pilte tagasi, mõnikord siiski pandi üles ja siis jälle ei pandud. Saime ka oma näituseid teha. Minu esimene näitus oli koos Marju Mutsuga aastal 1973 seal, kus praegu on kunstihoone galerii. Tagaruumis oli siis piltide ja värvide kauplus.

Kui oma loomingule tagasi vaatad, siis kas on midagi, mis on kogu aeg samaks jäänud ja midagi, mis on järjest muutunud?

Ega minu puhul nii palju olegi muutunud. Olen alati joonistades kasutanud alusena fotosid, kuid käin nendega üsna vabalt ringi. Kunstnikke on kahte sorti – ühed muutuvad ja tahavad kogu aeg puhtalt lehelt alustada, aga teised teevad kogu aeg oma asja. Käisime Jaanusega [Jaanus Samma, kellega koos Mare Vint teeb Kumus näitust – toim] minu vanu asju vaatamas ja esimese nii-öelda valge linna, millest Jaanus nii vaimustuses on, leidsime juba 1960. aastate lõpust. Ta tahtis minu kahe Palmse lito alusfotot, ühel on kaks väravaposti ja teisel on kujutatud monumenti, mis jääb Palmselt sõites Ilumäe poole.

Kuidagi tulevad aastakümnete tagant mingid mõtted jälle uuesti. Ise leian, et olen aja jooksul minimalistlikumaks läinud. Tegelen ideaalse maastiku loomisega, kus puhas pildipind pingestab ja mängib kaasa, kui ühendan tervikuks eheda looduse ja inimkätega loodu. Värv ja mustvalge on iseendale vahelduseks. Osale meeldivad mu värvilised teosed, teistele mustvalged. Mulle meeldib teha mõlemaid.

Muide, Tõnise [Vindi] naine leidis just mu vanade tööde hulgast kaks minu tehtud musta ruutu. Ise olin täiesti unustanud, et midagi sellist olin teinud. Näitasin neid Elnara Taidrele, kes äsja Malevitši sünnipäeva puhul musta ruudu metamorfooside näituse oli korraldanud, et näe, kui kahju, et need teosed alles nüüd välja tulid. Elnara naeris, et järgmisele juubelile paneme üles.

Nähtavasti ei saanud keegi teie põlvkonnas Malevitši ruudust mööda, aga kas oskad nimetada, kes on olnud su teised põhilised eeskujud kunstis?

Õnneks ma lõpuni vaimustuv tüüp ei ole. Sõbra ja esimese abikaasa Tõnis Vindi mõjust proovisin teadlikult hoiduda, et ei hakkaks päris samasugust kunsti tegema. Siiski on Tõnise mõjud teatud perioodil olemas. Mulle meeldib René Magritte, tema erilised valgused ja metafüüsika, kuid ma ei arva, et oleksin liiga tema moodi. Mulle meeldib veel ka Vana-Hiina kunst, vararenessanss, Caspar David Friedrich.

Mind on inspireerinud igasugune reisimine. 1970ndate lõpus olin mõnda aega niinimetatud mustas nimekirjas ega saanud turismiviisat. 1980ndate lõpus oli mu esimene reis Itaaliasse, sealt ka 1987.–1988. aastate Itaalia seeria. Rooma, Itaalia, Prantsusmaa ja Vahemere ümbrus üleüldse kohutavalt meeldib mulle. 1980ndate lõpus käisin ka esimest korda Londonis, olime hiljemgi seal alati kuu aega ja kolasime mööda Inglismaad ringi.

Hiljem elasid pikalt koos teise kunstiklassiku Andres Toltsiga. Kas teie vahel oli ka teadlik loominguline dialoog, kas planeerisite teinekord ühisnäitusi?

Mina vahel küsisin nõu, kui olin pildi valmis saanud. Mina ju tegin kavandeid, aga Andres ei teinud. Mõnikord küsisin temalt, et kas tal on siis pilt enne peas valmis. Selle peale Andres ainult naeris ja ütles, et hakkab lihtsalt peale ja kõik. Meil olid eraldi ateljeed ja see mulle meeldis. Andres oli mu mõttekaaslane elus, meil oli ühine maailmapilt. Ükskord, kui me veel üldse lähemalt seotud polnud, tegime mõlemad juhuslikult ühesuguse kompositsiooniga pildid – kaks väravaposti, otsas ümmargused munad, tagant paistmas loodus.

Koos tegime näitusi rohkem välismaal. Eestis vist ainult ühe näituse Tartu kunstnike majas ja ühe Viimsi kirikus.

Kas kunstikriitika on sind ka kuidagi aidanud?

Arvan küll. On vaja teada kõrvaltvaataja arvamust. Mind õnneks keegi maatasa pole teinud. Seda on teistega juhtunud ja kõige õudsem ongi, et mõned kunstnikud polegi sellest kunagi üle saanud. Kõik, kes minust on kirjutanud, on seda teinud sõbralikult, ja ikka on kriitik näinud midagi, mida sa ise ka ei teadvusta. Harry Liivrand võrdles mind Arnold Akbergiga ja midagi seal ehk tõesti on!

Oled enda loomingust päris palju kirjutanud. Kas oled vahel kirjutanud ka teiste kunstist?

Mina pole kirjutanud kellestki teisest kui ainult iseendast! Kuigi tegelikult ei taha ka oma loomingut lõpuni lahti seletada. Kriitikat pole mõelnud kirjutada, enamus kunstnikke kirjutamisega ei hiilga. Hästi kirjutavad kunstist näiteks Enn Põldroos, Leo Lapin ja Jaan Elken. Nad on intelligentsed inimesed ja kirjutavad tõepoolest hästi.

Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo ning algallikaks on Kaasaaegse Kunsti Eesti Keskuse ülipõnev veeb.