Saara Mildeberg: Alissa Šnaideri etendus „Three Left Hours (everybody’s piece)”

29. septembril esietendus Kanuti Gildi SAALis Alissa Šnaideri „Three Left Hours (everybody’s piece)”. Pärast seda veel neljal õhtul Tallinnas etenduv tükk põikas 8. oktoobril korraks ka Taaralinna, et Tartu Uues Teatris kaasaegset etenduskunsti tutvustada. Tolle neljapäevaõhtu hämaruses tõttasingi vaatemängule.

„See ei ole tants, teater, performance, muusika, tsirkus, loeng, film, video ega diskussioon. See on everybody’s piece”, selgitab pressiteade. Alissa Šnaider ei ole ainult lavastaja, ta on ka ise laval, aga kuigi kõigi kuue (!) vaheaja ees ja taga trillerdab kõlaritest viisijupp, mis tuletab meelde „everybody’s piece, everybody’s piece”, on sellel ‘kõigi tükilgi’ olemas peategelased ja statistid.

Suitsumasinast voolab tossu tümisevasse saali. Viis siluetti loovad intensiivse tantsuga pinget. Maa müdiseb energiast, mida temasse taotakse, näod säravad tekkivas higis. Publikut ei ole palju, nad on jaotunud üle terve ruumi ja jaotuvad edaspidigi – saalis on lubatud kohti vahetada, vaata kõrgelt alla või istu esinejate ees.

Hinge tõmmates teatatakse: 10 minutit pausi. Kiiresti tutvustatakse avanevaid võimalusi: otsi uus iste, külasta tualettruumi, käi suitsul või osta tillukesest baarist lava veerel kaks õlut kolme euro eest, aga kindlasti kraba fuajeest kava, mille lõppu laotud QR-koodid avavad portaalid etenduse virtuaalsesse dimensiooni.

Rahvas kutsutakse jälle kokku. Kaks hõbesäras naist, üks tikk-kontsadel, teine varvastel, kannad õhus, täidavad sünkroonis lava. Kingad krudisevad põrandaga kokku puutudes, aga kui vaiksed on samad liigutused paljaste varvaste all! Liigesed naksuvad ja labajalgade veresooned pungitavad läbi naha. Valguskunstnik ja helimees annavad valu, epileptiku hirmuunenäos kisuvad bassilöögid südametuksed rütmist välja.

Algab vestlus ruumiülestunnistustest, lingua franca on inglise keel. Mis on liikumise ja koreograafia vahe? Teatri ja etenduskunsti? Piiritute võimaluste ja nende kõrval eksisteerivate võimatuste? Näitleja ja kunstniku … ja publiku? Kes dikteerib definitsioonid ja koostab koodeksi? Meelde jääb mõte: kunstnik on kindral, publik tema armee.

Esimesest minutist, mil saali astusin, kartsin, et ühel hetkel eeldab etendus publikult ekstravertset taidlemist, milleks ma sugugi valmis ei ole. Tead seda tunnet, kui ei ole ammu korralikult maganud ja jääd justkui iseendasse kinni? Kaotad kontrolli kõige üle, mis väljaspool oma loogika järgi elab, ja loodad, et maailm saab hetkeks sinuta hakkama, sest endal endagagi tegemist? „Mu pea sees on teine pea” kostub kõlaritest ja ma tunnen end ära.

Kolmas paus. Keegi unustas ennast, kõlab üksik aplaus.
Neljanda seina, esinejaid ja vaatajaid eraldava mõttelise piiri lõhkumine käib ootamatult elegantselt. Kavalehel ainsa esitajana märgitud Kaja Kann tipib trepiastmeid pidi ülespoole, minu ja võõra kõrvalistuja manu. Ta räägib nostalgiast. Nostalgia ei pea alati rõõmus mälestus olema, hoiatab ta, ja meenutab natuke nilbet valge laeva järgi õhkavat viisijuppi, mis plikatirtsupõlves korduvalt kuuldud. Tõdemuses on melanhooliat, aga too kurblikkus kõlab teeseldult, hiljem külge õpitult. Usun ka, et nostalgia ei peagi olema magus meenutus, peaasi, et on mälus sobrades millestki kinni hakata, pidepunkt, et oleks meeles, kes sa oled.

Järgmise pausi ajal lisandub veel üks arglik käteplagin.
Kaja seisab aluspesus nelja kaasetendaja küsimusterahe all. „Are you trying to look like me? It’s not the right light.”, „I heard you’re famous in Tartu.” – „World famous.”, „Are you performing now?”, „Is this the reason you’re wearing only underwear, not jeans – to present your body?” (Enese)iroonilised küsimused põrkuvad ping-pongipallidena vastu vaikust. Aitab kah, kõik itsitavad juba, ning naine tantsib nüüd kogu selle pinge endalt maha. Ja tantsib ja tantsib ja … lõppu ei tule, hakkab hirmus.

Siiski. Tuleb paus, seejärel viimane vaatus, kus viisik jälle koos sünkroonis liigutab, inimlikult individuaalseid pause lubades.

Nüüd on päriselt lõpp.
Või võib-olla ei ole ka? Olen nüüdseks hirmust igatahes üle saanud, kipun positiivsest kogemusest lausa üldistusteni: kaasaegset teatrit ei pea kartma, esinegu tantsijad, dramaturgid, poeedid, kunstnikud või inimesed, tegelegu nad enda või meiega. Kaja pakub baarist õlut. „Võtan ühe, kes võtab teise?” Ja toob kolmeka …

unnamed (1)
Fotode autor – Lee Kelomees