Saara Mildeberg: “NO42 El Dorado: klounide hävitusretk”

Jalutan viiendal veebruaril kell seitse Teater NO99 saali, esiritta. Sel reede õhtul oleme kõik igatsetud hiilguse otsinguil.

„El Dorado: klounide häbitusretk“ – teeb sõrm hiljem kirjutama asudes klaviatuuril kogemata freudistliku libastuse. Tegemist on väga füüsilise etendusega, kehalisust, ihu- ja rahaihasid rõhutava rännakuga materiaalsete väärtuste Mekasse. See on kaks tundi vaheajata tramburaid, mille sõnaline osa on napp, pessimistliku tooni juurde passivad hoopis hüsteerilised häälitsused. Groteskne vana kloun kriiskab vahetevahel „Vähe! Vähe!“ ja tegelased, kellest igaühel on oma ampluaa, üritavad justkui seitsme üheülbalise surmapatu kehastusena uute hälvetega elu põnevaks muuta. Nende õigustuseks olgu öeldud, et klounidel on ametialane vabadus vigu teha ning kohustus vigadest ja karistustest õppimata aina ebaõnnestuda. Ja seda isegi viiessaja-aastase ilmakogemusega vanal klounil, kes etenduse avanud stseenis end surivoodil ometi inimeseks tituleerida tihkas.

Läänest laenatud klounikujundi seitsmene kordus mõjub liigessentsiaalse hoiatusena, teatud tüüpide olemuse tumedaima võimaliku tulemusena. Imporditud viide ja rõhutatud tume stsenaarium jäävad oma äärmuslikus ängis võõraks. Täitmatus, olen nõus, on universaalne tung, materialism, see ainelist kasu ja elumõnusid esiplaanile tõstev suhtumine, minu nooruse naiivsusest kallutatud mätta otsast nähtuna ometi mitte. Kui aga üldse kuskil selliseid dramaatilisi abstraheeringuid jälgida, siis just teatris, kus absurd tundub nii käega katsutav…

Kui materiaalsusele pühendunud essentsialism pärast pikka töönädalat ajusagaraid ei ärgita või jäävad klounide esitatud näited naerupahvakuteks liiga võõraks, pakub laval toimuv ennastunustav ja -ohverdav vintsklemine silmale siiski põnevust. Vaade on paeluv: butafooriaga pikitud kujundus ja tegelaste vähkrused kriiskavad sünge sisu väljendusena. Hajameelsemate jaoks peab vana kloun kokkuvõtva lõpumonoloogi. See on paatoslik sõnadelaviin, hoogne laine, mis uhub kahtlused etenduse sisulise, inimloomust ambitsioonikalt käsitleva poole suhtes.

„Sündida ainult selleks, et ringi joosta nagu näljane hunt,“ põlastab ta žestikuleerides, oiates sellest, mis oleks võinud olla ja mida ei ole… Ja järeldab viimaks: „See on hullem, kui surm – kaotada oma isiksus!“

Äkitselt lahvatab taevast kuldne vihm ja umbes samal ajal tõden, et inimeseks sündimine on lotovõit.

Mida selle võiduga peale hakata?

Info ja toimumised:
http://kultuur.info/syndmus/no42-el-dorado-klounide-havitusretk/