Kristel Birgit Potsepp: erakordne seebi- ja süülavastus „Schuldfabrik”

Julian Hetzeli lavastus „Schuldfabrik” on integreeritud projekt, mille keskmes on pealtnäha rasvaimu kaudu saadud inimrasvast valmistatud „Self” ehk „Ise” seep. Lugu selle taga on tõeliselt huvitav ning on tekitanud eetilisi konflikte.

Lavastus algas pihikambriga, kus maksimaalselt 6-liikmeline grupp juhatati küsimuste põhjal erinevatesse kambritesse. Seal tunnistasid kõik oma süüd ja musti käsi ning said andeks. Järgmises toas tutvustas ilukirurg protsessi lähemalt, rääkides iluideaalidest läbi ajaloo ning tehes kinnikaetud patsiendile näitlikustavalt rasvaimu. Järgmisena juhatati grupi liikmed saali, kus sai näha seebi tegemise „köögipoolt”: laual oli operatsiooniinstrumente ja erineval kujul rasva ning seintele oli raamitud juriidika. Järgmises toas oli kaks meest – üks neist tegi trenni ning teine „Selfi” (ehk seebifirma) kotte. Viies tuba oli visuaalselt ilus ruum, kus sumeda valguse käes möllas seebivaht. Viimases toas rääkis mees kogu protsessi ja idee lahti ning seletas asja majanduslikku ja psühholoogilist poolt.

„Self” seebi idee seisneb selles, et ülekaalulise läänemaailma ja nälgiva Kolmanda Maailma vahelise kontrasti vähendamiseks tehakse inimrasvast seepi, mille tulu läheb Malawisse joogivee tarbeks. Tegemist on väga asjaliku ja kujundliku ideega ning lõpuks on igati mõistlik kasutada ressursina ka inimesi.

„Süü” kujund on lavastuses läbiv ning seda seostatakse otseselt rasva ja paksusega, mis on puhtpsühholoogiliselt üsna tõsi. Samas on ka lääne kultuuril omad probleemid, näiteks erinevad söömishäired, ning täielik peapesu olukorras, kus mistahes rasvaprotsendi ja süü vahele on asetatud võrdusmärk, ei ole vast paslik. Kuigi idee meeldib, võib protsess toita ebaterveid, ühiskonna loodud iluideaale, olgu näiteks siis Twiggy või Kim Kardashian. Teisalt on rasvumine suur probleem ning antud projekt hõlmab nii ühte lahendusvarianti kui ka kunsti. Lisaks on „Self” projekt mugavale ja laisale läänemaailmale igati sobiv – rasvaimu on igatahes kergem kui dieeditamise ja trenni tegemise protsess. Pattu võis lahti mõtestada ka mustusena, mida ei saa eales maha pesta. End „Self” seebiga pestes kisub asi üsna metaks – pesta end süütundega, et vabaneda süüst.

Kogu protsess on lahti laotatud kunstivormina ning sellisena õnnestunud. Projekt kõikus psühholoogilise reklaami, sotsiaalse ettevõtmise ja kunstiteose vahel ning neid piire oli ülimalt huvitav jälgida. Peen dramaturgia ja publiku kaasamine haaras lavastuse vältel sedavõrd endasse, et pani vaatajaid end tundma projekti osana. Pihikamber oli mulle kui eestlasele alguses veidi ebamugav (me ju ei räägi eriti hea meelega teistele oma probleemidest), kuid kohmetus kadus üsna kiiresti. Huvitav oli jälgida ka enda loomulikult ja kiiresti tulevaid vastuseid küsimustele, mida teadlikult endalt küsinud ei ole. Protsess oli ka psühholoogiliselt väga mõjus ning tekitas erinevaid reaktsioone. Tundsin vahepeal mõningast ebamugavust, kuid järele mõeldes oli see tunne pigem kontekstuaalne – süülähedane.

„Schuldfabrik” oli minu jaoks täiesti enneolematu ja üllatav kontseptsioon, lavastuse idee ja mitmekihilisus on hämmastav. Seebiideega jääb üle vaid nõustuda. Autori käekiri on kahtlemata väga põnev. Kusjuures seep ise lõhnas täiesti okeilt ja tundus nagu seep ikka!