Silja Paulus “Kunstinäitus, mis sulandub raekojaga üheks”

Raekotta astudes ei teki hetkekski kahtlust, et 15.–17. sajandi maalikunsti meistriteosed kuuluvad sinna. Tõtt-öelda ei peakski seda ekspositsiooni eraldi väljapanekuks, kui ei teaks, et tegu on näitusega „Kunst valitseb“. Jääb mulje, et need maalid on seal kogu aeg olnud. Olles sajandeid vanad originaalteosed, sobituvad need ideaalselt raekoja ajaloolisusega. Kui galeriid on sageli väga heledate seintega, siis raekoda võlub pigem hubasuse ja hämarusega ning seal ringi jalutades tekib tunne, nagu rändaks ajas tagasi.

Linnavõimu ruumes valitseb sel korral kunst, pakkudes mitmekülgseid esteetilisi naudinguid. Maalide temaatika varieerub, alustades võluvalt suurte kujutistega kunstnike stuudiotest, libisedes üle sajandeid päevakajalisena esinenud (tänapäeval vähem) religiooni ning puudutades ka külaelu ja natüürmorte. Raekotta astudes hakkasidki esimesena silma nn metamaalid, maalid maalidest. Olustikupildid kunstnike ateljeedest nõuavad endale häälekalt tähelepanu ning neisse süvenemine võtab omajagu aega, sest detaile on neil tohutult palju. Tegu pole mitte ühe, vaid pigem viieteistkümne maaliga. Igati loogiline, sest kunstniku stuudios peavadki maalid igal pool vedelema. Võluv, et seda motiivi on kasutanud mitu meistrit nagu näiteks Boets J ja Jan Brueghel vanem / Adriaen van Stalbemt. Viimase näite puhul on kaks autorit mainitud seetõttu, et Brueghel tuli kolleegile appi lilli ja puuvilju maalima. Kusjuures tol ajastul oli üleüldse väga levinud, et keegi teine kunstniku stuudiost osa või kogu tööd ära tegi. Need maalid on müstilised ning sama müstilised on nende loojadki, kelle puhul pole sageli teada, millal nad täpselt sündisid või surid ning kus tegutsesid. Olgugi et maale ja kunstnikke ümbritseb õrn saladusloor, on maalid olemas siin ja praegu, valmis vaatajaile oma lugusid jutustama.

Näitus võimaldab rännata läbi erinevate meeleolude ja ühiskonnakihtide. Ühes saalis troonivad võrdlemisi stoilised portreed kõrgklassi esindajatest – neist libisen kiirelt mööda, sest talupoegade olustikumaalid kõrtsistseenidega pakuvad vaatamiseks palju enamat, sisaldades rohkem detaile ja tegevust. Tõtt-öelda on näiteks Pieter de Blooti maalil „Talupojad kõrtsi ees lõbutsemas“ kujutatud inimesed isegi koledad. Nende näojooned pole peened, vaid rohmakad ning sellega proovivad kunstnikud rõhutada nende seisust. Tollal olid klassivahed ju tuntavad. Samas näib maalidelt, et vähemalt oli talupoegadel lõbusam elu, kuna polnud vaja tuima näoga portree jaoks poseerida. Võrreldes tänapäevaga, hakkab portreede puhul tugevalt silma ka see, et inimesed ei naerata eriti. Hollywoodilikult säravalt valgete hammastega pulbitsevat rõõmu ei leia kusagilt. Kui hoolikamalt järele mõelda, võib selle põhjus peituda ka tõsiasjas, et sajandeid tagasi ei olnud meditsiin niivõrd arenenud, et kauneid naeratusi lubada, ükskõik, kui rikas ka keegi oli.

Viimne kohtupäev ja Noa laev toimivad religioossetel maalidel läbiva teemana, kuid mitmel korral kohtab ka Neitsi Maarjat jeesuslapsega. Enamik kujutisi kannatavast Kristusest mõjuvad raekoja võlvide all hämaras ruumis kuidagi õõvastavalt – tema näost peegeldub tohutu valu. Olgugi et maalid tekitavad kergeid külmajudinaid, on need just seepärast suurepärane tõestus, et sobivad nimelt sellesse keskkonda. Natüürmortidegi puhul jääb kergelt kõhe tunne sisse. Lillevaasid ja puuviljavaagnad suuremaid emotsioone küll ei tekita, aga see-eest lohakile jäetud laud või Snydersi „Vaikelu puuviljade, lindude ja kassiga“ tekitavad ebamugavust või pinget. Järelikult maalid töötavad. Kindlasti ei sobiks neid oma köögis eksponeerida, aga teosed suudavad siiski emotsioone esile kutsuda. Jäävad meelde.

Nende meistriteoste üleüldine tonaalsus on kuidagi tume ja sestap ka raske. Eks neoonvärvid ja muud kirkad toonid hakkasidki hiljem end maalikunsti sisse sööma. Need teosed aga on juba värvigi ja nende tekitatud emotsiooni poolest oma ajastu raskekaallased. Tänapäeva inimese modernses kodus mõjuksid nad liialt rõhuvana, aga raekoja kaarte alla sobivad suurepäraselt, sest oma olemuselt on Tallinna kui hansalinna esinduskoda samuti raskepärane. Et mitte liiga raskel noodil lõpetada, soovitan näituselt kindlasti üles otsida ka mõne heledama tonaalsusega mere- ja maastikumaali. Neid maale pole palju ning need on hoolikalt teiste vahele ära peidetud, aga mõjuvad värskendavalt ning tuletavad pimedate võlvikaarte all jalutavale külastajale meelde, et kui ta viimaks sellest labürindist (vahepeal tuleb isegi salapärasest kivitrepist alla ronida) väljapääsu leiab, ootab teda soe ja õitsev maailm.