Foto Tanel Rannala joonmeedia.ee

Sireli Uusma “Retrospektiiv (retrospektiivis)”

11. märtsi õhtupoolikul kogunes pisike seltskond nautima muusikat värskelt avatud kunstigaleriisse Tallinn Art Space. Ees ootas Jarek Kasari ja Chalice’i „Kaks kontserti“.

Eesti kunsti täis ruumikast galeriist Maakri tänaval kuulsin ma esimest korda just kontserdi kontekstis. Uudne keskkond igas mõttes, sest ega ma vist olegi varem kunstigaleriis kontserdil käinud. Galerii on avar, seinad kaetud piltidega, millest kõige enam torkab silma maal tuvidesalga ja sidruniga. Saab olema huvitav, kuidas kaks kunstiliiki omavahel toimima hakkavad. Kontserdile annab avanoodi galerii asutaja Jaak Visnap, kes sõnastab kaunilt galerii missiooni: elavdada ja edendada Eesti kunstiturgu. Igati väärt mõte!

Seejärel astub lavale sokkides ja ruudulisse riietunud, end alati mõnusalt tundev Jarek Kasar. Teda on jälgimas intiimne kuulajaskond, ligikaudu neljakümne inimese jagu. On tajuda, et enamik neist pole tema kontserdil esimest korda. Kõik tunnevad end vabalt, õhkkond on hubane ja vaba ning seda on ka artist. Jarek on lustakas nagu ikka ja seab end mugavalt paika oma klaveri Evelini ees, mida ta ta publikule tutvustab. Muusikule on taustaks seatud maal nimega „Kimalase lend — elu läbi putuka silmade“, mis kujutab suurt lõuendit täis värvilisi ovaalseid kujundeid. Kirju ja pisut veider kooslus, kuid toimib. Kohe astub ta dialoogi publikuga, kes tal praktiliselt käeulatuses istub, ning küsib, mitu nööpi oleks sünnis pluusil avada, kas üks, kaks või lausa kolm? Ja sellest hetkest saab alguse kontsert, milles on tihedalt põimitud muusika, lood Jareki elust ja huumor, mis kohati pisarateni viidud publikut lõpuni peos hoiab.

Kontserdi alguses selgitab muusik, et täna on plaanis ette võtta üks retrospektiiv, läbilõige tema kuuest plaadist. Lisaks on kontsert jagatud kaheks, millest esimeses pooles kuuleb lugusid esimeselt kolmelt plaadilt, järgneb vaheaeg (mis on üsna omapärane lahendus, kuid annab võimaluse ka galeriiga tutvuda) ning kontsert jätkub kolme viimase plaadiga, mis „pidid palju paremad olema“, motiveerib muusik (mitte, et seda vaja oleks) kõiki paigale jääma. Mulle selline lahendus sobib, kuigi ootasin ehk vahelduseks enam tema n-ö kahe persoona — meloodilisema Jarek Kasari ja räppar Chalice’i — võrdlust. Viimasel ajal pole Jarekit enam räpparina väga live’is kuulnud. Ka minu sõbrad jagunevad kahte leeri, ühed igatsevad taga räpparit, teised naudivad artisti arengut ja ka tema praegust loomingut.

Retrospektiivi kontekstis taban end mõttelt, et olen olnud Jarek Kasari kuulaja (austaja) juba pikka aega. Sõpradega avastasime ta juba üsna alguses, aastal 2003, mil ilmus tema esimene plaat „Ühendatud inimesed“. Nutikate riimidega, aus ja otsekohane artist mõjus värskelt ja pani kuulama. Tema mängulised fraasid said suupäraseks ning kandusid üle omavahelistesse vestlustesse. Eks ole omajagu kasutatud kas või mõtet: „Ära mine närvi, ega närv pole Sharm el Sheikh, kuhu minna“. Aastate jooksul olen teda kuulanud nii hämaras Tartu baaris Kellele ei meeldiks Johnny Depp? (mis oli minu meelest üks väga cool baarinimi), Kalamaja õdusas aias või hiljuti Kumu kunstimuuseumis, kus ta jagas lava Tõnis Mägiga. Kaks suurepärast artisti laval teineteist täiendamas. Muide sellel kontserdil andis Tõnis Mägi Jarekile üle oma musta mantli, mis sümboolselt tähendas ka mantlipärijaks kuulutamist. „Säh sulle, Ott!“ järgnes humoorikas võiduhüüe selle peale.

Mulle Jareki vanem looming meeldib. Hoolimata sellest, et lugusid on kuuldud juba omajagu, ei teki igavust. Viis, kuidas artist neid esitab, on alati erinev. Ta võtab loo ja vigurdab sellega ning annab uue olemuse rütmi, helistiku, hääle või valitud lavapartneritega. Live’is esitatud lood eristuvad tihti plaadil kuuldutest. Nii on ka seekord, mil „Tere hommikust“ või „Külalised“ ettekandmisele tulevad. Jarekit ei tasu aga ainult muusika pärast vaatama ja kuulama tulla. Aasta-aastalt jutustab ta üha enam muusikapalade vahele meelelahutuslikke lugusid oma elust. See on tavaliselt üks tema võlusid, kuid kohati tundub mulle, et kontserdi esimeses osas domineerivad need muusika üle. Tegemist on justkui stand-up comedy’ga, sest rahvas muudkui naerab ja muusik muudkui toodab. Nii tulevad lisaks lugudele „Siuh!“ (lugu, mida ma täielikult armastan) ja „Obsessioon“ ettekandmisele lood juudist elektrikust, Jareki graffitiaegadest (mille illustreerimiseks saavad kõik kuulajad Jareki kritseldatud lehekese), Tõnise hapukurgipurgist, homöopaatiast ja millest kõigest veel. Kohati tundub, et artist ei taju üldse piire ning jääbki jutustama. Mitte et meil kellelgi selle vastu midagi oleks. Õhkkond on täpselt selline, et veedaksid seda justkui sõprade seltsis, keda pikka aega pole näinud, ja aeg lendab. Nii ei kõla kummaliselt ka kommentaarid, nagu „Kuule sina, mis sa seda telefoni näpid, kuula ikka kontserti, sest sellist teist enam ei tule!“. Või humoorikas märkus, kui keegi publiku seast liikuma hakkas: „Seda enne „Laula mu laulu“ telesaadet ei olnud, et kuulaja saalist lahkub. Teati, mis tuleb.“ Ikka tõeline meelelahutaja! Eks see on ka põhjus, miks tema kontserdid alatasa välja on müüdud.

Ootamatult järgneb meeleolukale kontserdile ja mu mõttelennule paus, mille veedan meeldivalt kaaslasega, mekkides galerii kohvikust soetatud šokolaadikooki. Muhe koht ikka… ja tuvid.

Kontsert jätkub pooletunnise pausi järel plaatidega „Supervõimed“ (Jarek oli esimene Lindmees, kes ka näiteks Leigo järvemuusikal sulgedes publiku ette astus), „Lärmaks naabrimees“ ja „Liiga palju viiuleid“. Teine osa ei ole enam nii mänguline ja lustakas, kuigi nalja saab ikka. Väsib artist, aga ka kuulajad. (Ei soovita selliste muhedate kontsertide vahele pausi teha. Ikka energiliselt lõpuni). Ka esitamisele tulevad lood pole enam nii mängulised. Vahvalt kõlab tema viimase aja ilmselt üks popim lugu „Harald ja Matilda“, mis on pea et kassiarmastajate hümniks kujunenud. Tihtipeale tundub, et paljudel muusikutel pole oma lugudega midagi öelda. Jarekiga seda juba ei juhtu ning kõik kuus plaati on täis seinast seina sõnumeid, mida eriti ilmekalt just kontserdil tajud. Nii on ka näiteks tema viimase plaadi (mis mind nii palju ei kõnetanud, kui võib-olla varasemad) ja looga „Tühi kleit“, mis kõlab kontsertidel alati nagu unelev suvehommik. Muusik paneb kontserdile punkti looga „Leitud asjad“ ja fraasiga „me leiame hüvastijätuks parimad sõnad…“. Sõnadest sellel muusikul tõesti puudust ei tule.

Nii saavadki otsa kolm tundi (ilmselt tema üks pikemaid kontserte, kus ma käinud olen), kuulates läbilõiget ühe erilise artisti muusikast ning mõtiskledes, milliseid mälestusi need lood taastoodavad. Igati meeldiv viis õhtut veeta! Soovitan soojalt!