Taavi Hallimäe: Millest unistab Pia Fraus?

Unenägu on kompleksne ja hästi õlitatud masin, mis sisaldab subjekti kõikvõimalikke, üldjoontes siiski teadvustamatuid kogemusi, ihasid, ootusi ja traumasid. Kui viimased võivad ärkvel olles paista veel üpris kindlate ja mõistetavatena, siis pärast uinumist lõhutakse nad ebamääraseks häguks, mille unenägu paneb küll uuesti kokku, kuid varasemast kompaktsemalt, teisiti. Freud ütleks, et aset leiab tihendamine ja nihutamine. Neist esimene, tihendamine, tähendab, et unenägu sisaldab alati palju rohkem, kui me võiksime unenäo ümberjutustamise põhjal eeldada, teine, nihutamine, viitab samas sellele, et unenäos nähtu on vaid kaudselt seotud sellega, mida nähakse.

Dream pop ja Pia Fraus ühe selle esindajana juhivad tähelepanu aga millelegi muule, mis psühhoanalüütikute unekirjeldustega hästi ei haaku. Nimelt tuleb Pia Frausi uue täispika albumi „Field Ceremony” (2017) kuulamisel välja, et seal produtseeritaval unel on loogiline, kontrollitud ja professionaalne struktuur. Pia Frausi uni on steriilne ja hõlpsasti mõistetav (või kuulatav), otsest analüüsimist mittenõudev (vrd Swansi industriaalse ja sünge, samuti unenäolise müraga). Ka pole siit kaugel väide, mille järgi võib Pia Frausi pidada kommertsialiseerituks, ehkki mitte niivõrd müüginumbrite põhjal, kuivõrd ideeliselt – pretendeeritakse ju nii ajakohasusele kui ka tarbimiskultuurile iseloomulikule vaimsusele, mis esmapilgul väljendub kahjutu heaolu lõputus kohalolus. Viimast võimendatakse dream pop’ile ja shoegaze’ile iseloomuliku summutatud vokaali, nostalgilisuse ja kohalolevate helidega. Neid tunnuseid ei kritiseerita, ei seata kahtluse alla ega arendata radikaalselt kuhugi edasi. Need tuuakse pigem üha uuesti ja uuesti välja, korratakse oskuslikult üle, vältides seejuures igasugust pealetükkivust või eneseimetlust. Selle asemel, et astuda piiridest üle, vajutatakse eneseteadlikult ja täpselt sellele, mis jääb žanrile iseloomulikesse piiridesse.

Võib tunduda, et Pia Frausil pole ambitsiooni, et teha midagi kuulajaga, pigem deklareeritakse, et tehakse midagi kuulaja ruumiga. Kuulajaga ei olda mitte niivõrd dialoogis, kuivõrd räägitakse temast mööda. Viimasega kindlustatakse ka dream pop’ile iseloomulik paljuräägitud atmosfäärilisus, kõikehõlmavus ja umbisikulisus. Pia Fraus mitte ei tihenda tegelikke kogemusi, ootusi, ihasid ja traumasid keerukaks ja kummastavaks unenäoks, vaid harutab neid ja nendega seotud impulsse lahti, väites seejuures, et tegelikult pole siin midagi analüüsida, midagi lahti rääkida. Pia Fraus ei tõmba üleliigset ruumi kokku, ei tihenda, vaid tekitab sellist ruumi juurde. Visuaalselt võib seda välja lugeda „Field Ceremony” kaanekujundusel esitatud avarast väljast ja (elektri)tuulikutest, millest osade rootorite visandlikud ja unenäolised kujutised on millegipärast õhku tõusnud, täiendades kaugusesse ulatuvat horisontaalset ruumi vertikaalsete ja tõeliselt atmosfääriliste kõrgustega.

Täpselt nii nagu pole Pia Fraus tihendatud, ei ole ta ka nihkes. Ta pelgalt hõljub ega viita millelegi muule, mingile väljaspoolsusele, mis asuks teispool horisonti. Pia Frausi und iseloomustab staatilisus, sest ei hõlmata midagi peale iseenda, ei üllatata järgmiste käikudega. Pia Fraus väidab, et temas pole ühtegi saladust, mis peituks tema tihedate helikihtide all. Kuulaja tõekspidamisi või meeleolu mitte ei nihutata, vaid hoitakse paigal. Kuigi see kõik võib kuulajat lummata ja isegi halvata, ei muudeta teda päriselt rahutuks. See pole ju mitte mitmekihiline ja häiriv unenägu, millest loodatakse varsti ärgata, vaid ikkagi lineaarne ja isegi passiivne unistamine, millest ärkamisele keegi ei mõtle.

Kui unenäo puhul võib tähendus olla peidetud, siis unistus on unistajale üldjuhul konkreetne ja fikseeritav. Unistatakse ju alati millestki. Samas pole Pia Frausi puhul selge, mis on unistamise objekt. Võib vaid nentida, et hoolimata avatusest ja võimendatud atmosfäärilisusest ei liiguta siiski kuhugi utoopilisse keskkonda ega ajaperioodi, vaid klammerdutakse kohalolevasse. Pia Fraus tähistabki kohale jõudnud utoopiat, millele vastukaaluks ei leita ühtegi utoopiat, mis oleks olemasolevaga vähegi võrdväärne. Seetõttu on Pia Fraus ka pigem seisund kui protsess.