Tag Archives: Kanuti Gildi SAAL

Kultuur.info nädalasoovitused: 11.–17.12.2017

Pühadeaeg läheneb mühinal ning nii on kultuur.info selle nädala sündmustevalik saanud parajalt jõuluhõnguline. On teatrit, kirjandust, regilaulu, laadamelu, Kärdlat, Valgat, Raplat, tennisehalli ja observatooriumit, talvist tantsu, jäälille mängu, kuhjaga kirjavara raamatukogust ja sooje soove Pokumaalt. Rõõmu ja meeldivaid elamusi!... Loe edasi

Helina Koldek:”Mademoiselle X” ehk elus, aga mitte päris

Cotardi sündroom on vaimne häire, mille all kannatavad inimesed on veendunud, et nad on surnud, et neid ei ole olemas või et neil puudub mõni jäse või siseorgan. Lihtsustatult võib seda kirjeldada nii, et tekib lühis nende aju osade vahel, mis tuvastavad nägusid, võimaldavad eristada iseennast välismaailmast ning loovad seoseid emotsioonide ja tuttavate nägude vahel. Nii võibki juhtuda, et peeglisse vaadates ei teki ühendust nähtava näo ja iseenda vahel, teadvus justkui eksisteerib, kuid sel pole midagi pistmist peeglist vastu vaatava isikuga. Selline enesetaju kaotus tekitab paradoksaalse kõlkumise surnud olemise ja kehatu teadvusena surematu olemise vahel.... Loe edasi

Kristel Birgit Potsep etendusest “Mina olen Ra”

Jumalal on inimese näojooned ja vastupidi. Raho Aadla “Mina olen Ra” on kütkestav lavastus inimlikkusest.
Etendus viis mu paika, mida keset kiiret arginädalat on üldiselt raske tabada – viibisin 40 minutit kusagil kütkestavas kineetilises energiapaigas. Inimene mõtestati lahti jumaliku olevusena – jumalikkusele omistatud jooned peituvad inimese enda olemuses. Lavastusest kumab müütilist hõngu ning Ra keha rändamine oli mõttega kooskõlas – graatsia ja seletamatu pilk lõid saali maagilise atmosfääri.
Inimeseks olemist avati lavastuses sootuks teisiti, kui varem harjunud olin. Inimlike joontega jumala leidmine endas ning teistes avas mingisuguse uue mõttekäigu ning pani nägema inimlikes tegudes ja mõtetes mingit sorti ülimlikkust. Lavastuses lükatakse “üliinimsuse” mõiste tänapäeval levinud mentaliteediga vastuollu – jumalikkus peitub inimese enda olemuses, mitte domineerimises teise liigi või inimese üle. Lavastus oli suuresti visuaalne ning see mõjus. Minu kui suure glitter’ifänni silmad lõid sõna otseses mõttes särama, kui aina enam särama löövat olendit jälgisin. Nõtkus ei paistnud mitte ainult Ra plastilisest koreograafiast, vaid ka valguse, muusika ja sisu sujuvast ja täpsest sümbioosist. Läbiv kujund on ilmselgelt Päike – etendus algab süttimisega ning lõppeb loojumisega.
Nii palju, kui ka norida ei tahaks, olin üdini armunud pea igasse nüanssi ja liigutusse, mida nägin, ning isegi mu kõrval istunud pisikeste tüdrukute sosin sumbus kuhugi kaugele stressivärinate vahele ära. Lummav visuaal, sisu ja muusika moodustasid ebamaise kogemuse.
... Loe edasi

Anneliis Lepa mõtisklus Iggy Lond Malmborgi lavastusest „Physics and Phantasma“

Hiljaaegu juhtusin lugema kommunikatsioonieksperdi Raul Rebase artiklit, milles ta kirjeldab tänast elu Eestis sellisena, et siin puudub oskus unistada. Oleme sattunud unistuste kriisi, ütleb ta. Tõsi, kui esmapilgul on kõik saavutatud ja jõutud on justkui unistuste tippu, siis ei oskagi nagu midagi rohkemat tahta.... Loe edasi

Katrina Helstein: Armastuslaul Kanuti Gildi SAALile Mihkel Ilusa ja Henri Hüti „Kapriisid II” taustal

Millisele ruumile laulda serenaadi? Pärast Mihkel Ilusa ja Henri Hüti installatsioon-perfomantsit „Kapriisid II” Kanuti Gildi SAALis kerkis minu silme ette nii mõnigi linnaisa, kes sooviks oma kohale, olgu tema projekt Linnahall või mõni kool, kunstiteose pühendada. Igal juhul on nüüd teada, kelle poole pöörduda, kui tekib tunne, et nende kohta ei armastata piisavalt. Muidugi jääb küsimus, kas Mihkel Ilus ja Henri Hütt sooviksid teha tantsulist ja installatsioonirikast armastusetendust näiteks Linnahallile, Rahvusraamatukogule, Gustav Adolfi gümnaasiumile. Kaks meest uurivad Kanuti Gildi SAALi, etendavad sellele ja saavad selleks. Miks mitte saada Viru keskuseks? Tallinna ülikooliks? Needki ruumid on omal moel kohad, mis on oma tantsu, kunstiteost, armastusavaldust väärt.... Loe edasi

Silja Paulus: Koopamehest Nutellani ehk kuidas Henrik Kalmet üritas festivalile pääseda

Kui enne etendust loed ikka kirjeldusest, et tegu võib olla kas erakordse arusaamatuse või hoopistükkis elamusega või nende kombinatsiooniga, siis ongi vaim valmis millekski veidraks. Minu pärisfestivali külastused jäid sellesse aega, mil ise usinalt kooliteatriga tegelesin ehk see oli enam kui kümme aastat tagasi. Nii palju, kui mäletan, oli festivalidel alati paar vägisi naeru välja kiskuvat tükki (mõni õnnestus, mõni libises banaanikoorel ja lärtsatas vastu asfalti), paar klassikalisemat lugu, kus olemas nii algus, lõpp kui ka keskpaik, ning mõni veider kompositsioon, kus flirditi nii videokunsti kui abstraktsusega. Midagi sarnast oli ehk ka Henrik Kalmeti sooloetendus „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“, kus ta mängiski erinevate festivalitükkide komponentidega, püüdes luua midagi omanäolist.... Loe edasi