Tõnis Jürgens “Heli astus ruumi: Eesti muusika päevad 2015”

Tänavused Eesti muusika päevad avati võrdlemisi kummalise noodiga. Solarise keskuses esines humanoidrobotite koor, kes esitas Timo Steineri spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud teost, „Kordama jäänud“. Robotid[1] – päriselt ka – olid tüüpilise futuristliku väljanägemisega, vilkuvate silmadega, valged, peaaegu põlvekõrgused, seisid seitsmekesi väikesel laval formatsioonis, taustal festivali bänner.

Sissejuhatavate sõnadega selgus, et kogu ettevõtmine oli kätkenud hulganisti tehnilisi keerukusi. Polnud üllatav. Kaks robotit olid kambast puudu, „haigestunud“. Nende osa oli üle antud allesjäänutele, sest erinevalt inimestest suudavad robotid polüfooniliselt laulda. Teos ise seisnes meie kultuuriruumis kurikuulsaks saanud filosoofide mõtteterade kordamises, musikaalsemas keeles. Asjaga kaasnes ka omamoodi pentsik tants. Päris naljakas oli näha, kuidas robotid tantsivad robotit; liigutasid sünkroonis käsi paremale-vasakule, kükitasid aeg-ajalt, manasid oma robotlike häältega üsna vaiksel nivool sõnu, mis hõljusid kaubahalli ärevas suminas mööda trepikoda lihtsalt kuhugi üles, läksid poest poodi tõttavate möödujate sammudesse kaduma.

Üks robotitest kukkus juba esimese paari minuti sees lihtsalt selili ja tõi kuuldavale ontlik-napaka hõike „Ouch!“. Inimesed naersid. Tehnik hüppas lavale ja tassis väsinud lauliku õlgupidi minema. Kohe järgmisena viidi minema ka dirigent-robot, kelle rolli oli kõiges selles nagunii võrdlemisi raske mõista. Korraks teos katkes ja kõlaritest kostus kellegi individuaalse roboti hääl, kes tõi teatavaks oma „nime“ ja kuulutas, et tal on aku väga tühi. Siis läks koorilaul edasi. Kõik oli veidi kaootiline, arusaamatu. Mõni robot keeras kuidagi ootamatult ja omavoliliselt külge, lõhkus misanstseeni harmoonia, samas jätkas koos teistega oma veidrat viibutamistantsu. Justkui nad oleks teinud väikeseid tulemusetuid mässukatseid, et vabaneda neid allutavast programmist. Hakkasid vastu.

Muidugi oli see kogu tänavuse EMP lõikes väga paslik ja mõnusalt humoorikas „ebaõnnestumine“, kuivõrd kogu edasine festival oli pühendatud pigem just masinlikest, harjumuspäraseks kulunud stampidest vabanemisele. Solarise keskus oli kontserdipaigana eneseteadlikult tehtud strateegiline valik, mis teenis ühtviisi reklaampinna ja ülejäänud festivali kontrapunktina. EMP põhiteemad olidki sel korral peaasjalikult akustilised ruumid, liikumine/liikuvus ja tehnoloogilised lahendused. Sündmused toimusid igasugu erinevates kohtades Tallinna kesklinnas ja selle vahetus läheduses. Festivalipäevade jooksul tutvustati noori heliloojaid ja kirjutati ettekandmiseks täiesti värskeid teoseid. Serveeriti heli, mitte ainult harmoonilis-meloodiliselt, vaid ka visuaalselt, ruumiliselt, interaktiivselt, isegi söödava tordi kujul.

Mul õnnestus külastada pigem EMP tehnoloogilisemat poolt. Üks sellistest sündmustest oli teisipäeva (14.04.15) õhtul Kanuti Gildi SAALis toimunud audiovisuaalsete kompositsioonide kontsertkava „Olen siin mõelnud, aga võisin hiljaks jääda…“.

Kuigi kogu kaval pigem puudus üleüldine sisuline terviklikkus, olid sarnasema temaatika ja tehnilise võttestikuga teosed seotud omaette kogumiteks. Kava juhatas sisse meditatiivsem vee- ja voolukeskne „vaatus“, kus kergitati kaabut 1960ndate psühhedeelselt kaleidoskooplikele liquid light show’dele[2], uuriti kummalise alkeemia loori all elementide põkkumist ning menetleti glitch’ivate merelainete näol digiküllasuse tulva. Edasi pühendati tähelepanu ka teatavale nostalgilisele efektile, uue abstraktsionismi kõrvutamisele vanaga. Pärast kohapealset live-etteastet modulaarsüntesaatoriga nägime veel, kuidas tukslesid kosmilised pikslid ning lõigati, väga kontseptuaalsel kombel, katki kalmaar, et tema tindiste juppidega maalida mustavalgel ja punasel ruudustikul.

Ühesõnaga, väga seinast seina kava, mis aitas jõuda ka mõningate järeldusteni.

Üldiselt tundub, et audiovisuaalne kompositsioon eeldab üsna palju keerukaid kompromisse. Kogu asi on nagu köielkõnd. Looja peab balansseerima kahe mitmes mõttes vastanduva vormi vahel; ühes otsas on olemuslikult pigem lineaarne ja narratiivne pildikeel, mis tuleb lihvida just piisavalt abstraktseks, et tähelepanu jääks ka teises äärmuses kõlapinda otsivale akustilisele ruumile. Kompositsioon peaks moodustama kokku ruumilise, hingava, kogemusliku terviku, millel võiks samas olla ka mingi sisuline, kontseptuaalne väärtus. Tõeline kompromisside kunst. Ja mitmel ei pidanudki närv vastu, nad ei jõudnud köie teise otsa.

Ent hea teostuse korral avab vastandlike elementide kokkumäng uusi võimalusi. Heli ja pilt astuvad koos ajast ruumi ning hõlmavad meid põhjalikult, isegi emotsionaalselt. Aga mitte regresseeruval viisil, mitte (ainult) tagasi vanadesse uhketesse kontserdisaalidesse, kus ajaloo tondid tiirlevad pehmete istmete ümber ja puhuvad meile soojalt kuklasse, ega ka MTV sünnist hüperpopulaarseks saanud muusikavideote pärusmaale, vaid just välja meie mustadest ekraanidest ja tillukestest kõrvaklappidest, otse meid ümbritsevasse argiruumi, kus toimub elu kogu oma orgaanilises kaoses.

Eriti võimsalt panustas säärasesse siirdumisse neljapäeval (16.04.15) toimunud „Passagio“ – liikuv ja hingav kontserdikava, millega kasutati ära perifeersevõitu Salme kultuurikeskuse kogu ruumiline potentsiaal.

Liikumise ja interaktiivsuse tähtsusele vihjati juba enne kontserdi algust, juba sel lühikesel distantsil, mis ulatus hoones eesuksest garderoobideni, kus meid tervitas interaktiivne tehnoloogiline väljapanek. Kolmest stendidel seisvast, sensorite ja kõlaritega ühendatud mikroarvutist möödumine kutsus esile lühikese tummise akordi.

Aatriumis hõljus kahe korruse vahel rihmadega suurte sammaste külge riputatud lavatükk. Sellel seisis vaikiv noodipult, mis hoidis paljulubavat punaste kaantega noodikaustikut. Tiirutasime selle tüki ümber, uudistasime, vaatasime alt ja ülalt. Ja ekslesime avatud koridorides, kus ootusärev parketinagin segunes aeg-ajalt kostuva madala müraga kuskilt eemalt.

Siis astus ruumi punases särgis mees, flööt käes. Seinaäärsest hämarusest tõsteti kerge aplausi ja muheluse saatel välja metallredel. Flöödimängija ronis sedamööda üles, rippuvale platvormile, kinnitas oma instrumendi spetsiaalse rihma ja nööriga vöökoha külge, et see kogemata alla ei kukuks, ja hakkas ilma pikema sissejuhatuseta mängima Salvatore Sciarrino „Immagine Feniciat“. Võimendus laiendas flööditoru tinglikult ümber kogu ruumi, tõi ilmsiks instrumenti läbiva hingamise, Tarmo Johannese tundlikult eripalgelised lausungid.

Pärast aplausi suunati meid edasi suurde saali, kus toimus järgmine osa kontserdist. Sedapuhku juba kollektiivsed etteasted, ansambel U: esitas kaks Kristjan Kõrveri komponeeritud nüüdisteost. Neile järgnes rahvusvaheline, internetipõhine eksperiment Csoundi ja ajulainetes toimuvaid muutusi mõõtvate sensoritega. Selle tehnoloogia abil kanti ette, või õigupoolest poolimproviseeriti kohapeal peamiselt programmeerimisel ja heli-sample’itel põhinev teos. Pillideks olid põhimõtteliselt muusikute endi kehad ja sisemuutused. Vaatamata eelnevale selgitamisele jäi see etteaste tehnilises mõttes kuidagi kättesaamatuks, seejuures vist nii publikule kui ka muusikutele. Kuigi kõike toimuvat oli võimalik lavapealsel ekraanil graafiliselt illustreerituna näha, jäi segaseks, kes ja mis mida mängis/kontrollis.

Järgmiseks saadeti meid üles, kolmandale korrusele. Liikumist saatsid ansamblite U: ja Resonabilis liikmed, kes olid publiku teekonnale, vestibüüli ja treppidele laotunud. Selles läbi korruste ulatuvas kõlakoridoris esitati, justkui edastades teatepulka, Christian Wolffi „Looking Northi“, mille kõlksude, kumina ja soselustega resoneerus kogu maja. Ülemise korruse saalis selgus õige pea, et publiku jaoks pole piisavalt toole, niisiis toodi neid juurde. Et nende jaoks ruumi teha, pidi kogu auditoorium nihkuma sadade toolijalgade parketil hõõrumise saatel ruumi teise serva poole; kohe konstateeriti ka omaenese panust käimasolevale-kulgevale improvisatoorsevõitu teosele – terve publik andis vastastikuste naeratuste saatel ühe toore tooni. Võimas tunne.

Aga see, mis järgnes, kui saal oli lõpuks end korrastanud ja sagimine vaibunud, oli üsnagi uskumatu. Meile avati orgaaniline, elav helitekstuuride maailm, mida justkui ei kammitsenud enam ükski standartne muusikaline seaduspära, seda kõige paremas mõttes. Arash Yazdani teos pigem lainetas järgemisi üksteise sulavate helimassiividena meie poole, täites järk-järgult intensiivistudes kogu ruumi, kuni vaibumise ja maheda järelkajani, mille najalt jätkus sujuvalt Krista Mölderi ja Neeme Külma vaikiv mõtiskelu-mäng liikuvate seinapaneelidega.

Jüri Reinvere „Ricordanza“ andis Tarmo Johannesele taaskord võimaluse soleerida või, õigemini, esitada flöödimonoloog; jah, pärast ilmekaid emotsioonivarjundeid, tulekut-taandumist, kõhklusi, ähkimist, kõrgeid karjatusi ja kassiaevastusi hakkas flööt lõpuks lausa rääkima, luuletust lugema. Sellele teosele omamoodi dialoogipartnerina lõpetas kontserdi väga sobivalt Tatjana Kozlova-Johannese võimas, kummituslikult meditatiivne „Kuidas joonistada ust“.

Mina, nagu vast suurem osa „Passagiot“ väisanud publikust, olen nõndanimetatud süvamuusika osas võhik. Ometi pole kahtlustki, et me kõik tundsime end võrdväärselt liigutatuna, nii garderoobijärjekorras kui ka tükk aega pärast Salmest lahkumist. Nägudel kumas mingi veider rahulolu. Taoline tõeline meisterlikkus seisnebki ehk selles, kui inimesed suudavad oma pille mängida juba meloodia ja harmoonia kütketest vabanenuna. Abstraktse kunsti eelduseks öeldakse niisamuti olevat see, et artist valdab oma meediumit tehnilises ja klassikalises mõttes täiuslikult, et suudetakse ka ahelates kaunilt tantsida. Ja „Passagiol“ neid ahelaid enam polnudki, püüeldi juba millegi ehedama poole. Esitatud palad olid näiliselt suvalised, juhuslikud, orgaanilised – kättepüüdmatud nagu linnulaul – ja ometi mängiti neid noodist.

Virtuoossust ja terviklikkust toetas aga enamgi asjaolu, et kogu kontserdikogemuselt oli kergitatud teatav formaalsuse loor. Seda juba enne garderoobi jõudmist, kui ühe väikese tehnilise vahendiga vihjati tegelikult kogu asja interaktiivsele ja dünaamilisele olemusele. Taotluseks oli liikuvus. Muusika vabastati meloodiast ja publik toolidest.

Liikuvuse ja akustiliste ruumide/kohtade temaatika kandus kenasti üle ka järgmisesse päeva, seda Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala tudengite projektiga „Kohal on kõla“. Selleks päevaks paigaldati Tallinna vanalinna ja selle lähedusse, eri strateegilistesse punktidesse heliinstallatsioonid. Teoseid sidus ülesandepüstitus – koha ja kõla, ruumitaju ja -kogemuse uurimine. Installatsioonide vahel orienteerumiseks oli huvilistel võimalik hankida vastav kaart.

Sarnaselt festivali avasündmusega kerkis ka siin esile omamoodi kontrapunkt; tundus, et Tallinna tehtult tihedas pärastlõunas olid installatsioonid objektid, millest pigem teatava uudishimuga mööduda, kui midagi, millega astuda vabast tahtest ja huvist interaktsiooni. Ent peatujale pakkusid teosed võimaluse teha olmerallis väike paus, et kuulata ja sedastada neid ümbritsevat keskkonda selle heas ja halvas. Selles mõttes mõjusid kõik tööd pigem millelegi osutava kui pealesundivana.

Eriti meeldis Estonia puiestee liiklussõlme keskele[3] püsti lükatud silmatorkavalt oranž telk, kuhu soovijad said sisse minna, et eraldada end korraks (visuaalsest) argiruumist, visata pikali ettevalmistatud õhkmadratsile ja lihtsalt kuulata ümberringi toimuvat. Ja sugugi mitte üllatavalt oli kuulda väga palju mootorite müra, möödasõitvate rataste kraapimist. Tallinn on väga autokeskne linn. Kuna ei tahtnud saapaid jalast võtta, jätsin telgiava lahti ja sirutasin jalad sealt välja. Tuule käes lotendava ukse vahelt paistsid vilksamisi näod foori taga peatuvate-mööduvate busside akendes, esialgu tuimad, siis nagu valvsalt uudistavad. Kuidagi õnnis tunne oli seal telgis, keset linna selili. Sulgesin silmad ja hajusin taustal kahiseva mürafooniga ühte.

Sedasorti tähelepanu pööramine oligi paljuski tänavuste Eesti muusika päevade üks pealisülesannetest. Lisaks muusikalistele eksperimentidele-mängudele osutati nii spetsiaalsete kui ka alternatiivsete kõlaruumide kogemustele. Heli astus ruumi.

 

[1]     NAO humanoidrobotite tootja on Prantsusmaal asuv ettevõte Aldebaran Robotics.

[2]     http://en.wikipedia.org/wiki/Liquid_light_show

[3]     Algselt pidi teos olema Viru väljaku liiklussaarel – see ümmargune moodustis, mille ümbert trammid ennast Kopli poole keeravad –, aga arusaadavatel põhjustel koliti see sealt ümber Estonia/Solarise/Kunstiakadeemia lähedusse.

Viited/samal teemal:

Tõnis Jürgens, „Köielkõnd: Audiovisuaalsed kompositsioonid Kanuti Gildi saalis”

Heather Stebbins, „Passagio: Space, Sound and Persistence”

Helena Tamme intervjuu Eesti muusika päevade kunstilise juhi Timo Steineriga