Tõnis Jürgens “Üle Heli festival ja uued maastikud”

MIMstuudio esikus oli vähe jalanõusid. Vaatamata sellele, et jõudsime kohale umbes pool tundi pärast ürituse algust. Saali uksed olid veel suletud. Ootasime kõik koos rahulikult, et tuleks piisavalt kriitilist massi. Arusaadav, vihmane pühapäevaõhtu, üle-eelmisel nädalal esmakordselt toimunud Üle Heli festivali viimane kontsert, selja taga kolm õhtut erinevate katuste all toimunud tavapäratumaid audiovisuaalseid etteasteid. Ja lõpuüritus oli nagunii mõeldud sellele väiksemale seltskonnale, kes olid ennast registreerinud festivali uudiskirja. Valgusime nendega, kes olid, saali.

Esimesena sai kuulda Ilia Belorukovi ja Lauri Hyvärineni duot. Muusikud koogutasid, pilgud allapoole, oma instrumentide kohal. Hyvärineni kitarr lebas sellest suurema osa ajast selili laual, justkui lahkamisel, samas kui mees katsetas, surkis ja kõditas pilli erinevate n-ö koduste vahenditega, sh sukavardad, kamm, väikesed patareiventilaatorid, (vist) magnetid jms, võludes instrumendist välja kummalisi ja uudseid helisid. Belorukov tegeles samas oma altsaksofoniga, susis seda mingi antennilaadse asjaga, pani saksofonisuhu plastpudeli, vahetas sellel vahepeal korki jne. Kiht-kihiliselt kasvas undav helifoon, mis ühtlase improviseeritud etteaste vältel tasajärgu ühest vormist teise moondus ning mille ilmset habrast vormi muusikud kordamööda järsemate kraabete, torgete ja undamistega lõhkusid ja täiendasid. Kogu see tavapäratu ja huvitav mäng muutus ajapikku sedavõrd harjumuspäraseks, et kui kumbki muusikutest oma instrumenti natukenegi tavalisemal moel mängis – nt kitarri süles, kasutades selleks sõrmi, mängides akorde mingiski (kummalises) helistikus –, mõjus hoopistükis see üllatavalt.

Kogu etteaste sobis festivali üldkonteksti väga hästi, kuivõrd Üle Heli mõte oligi tutvustada žanrimääratluste suhtes tõrksamaid artiste ning tuua publiku ette heas mõttes võõrast audiovisuaalset kogemust, seda nelja päeva ja õhtu vältel erinevate vanalinna ja selle ümbruse tuttavaks saanud katuste all.

Eesti kultuurimaastikul toimub nüüdseks vast piisavalt muusikafestivale, et saaks rääkida iga uue korraldamise „vajalikkusest”; et kuivõrd on meie kohalikul helispektrumil veel hämaramaid ja perifeersemaid nišše, mis olemasolevate muusikaüritustega on jäänud veel valgustamata. Ütlen kohe, et ma ei kahtle selles mõttes eelmisel nädalal toimunud Üle Heli vajalikkuses teps mitte.

Viimaste aastatega on kohalik festivalide valik küll tublisti laienenud, seda nii füüsilise territooriumi kui ka žanrite, liikumiste, skeenede mõttes. Kuigi kõige selle sees on kindlasti ruumi ja tähelepanu olnud ka raskemini määratletavatele artistidele, pole sellistel n-ö võõramatel nähtustel olnud omaette katusealust või katusealuseid, kuhu koos huvilistega koguneda. Niisiis: Üle Heli festival keskendus peamiselt teistsuguste helimaailmade tutvustamisele, kuid kätkes endas ka visuaalsemat ja arutlevamat poolt. Ja toimus väga sobilikul ajal; selles mõttes, et mitte millalgi suve juba küllalt tihedalt pakitud üritustegraafikus, vaid just hämaramatel oktoobriõhtutel.

Pärast Belorukovi-Hyvärineni duot saime kuulda-näha Erik Kändleri sooloprojekti Tagasi Tulevikku, mis oli hoopis teisest puust ning astus eelmise etteastega omamoodi kontrapunktina dialoogi. See oli justkui salajane sissevaade muusiku elutuppa-stuudiosse, kus too oma MacBookis komponeeritud biitide ja loop’ide saatel elektrikitarriga jämmides rütmi- ja soolokihte üksteise otsa laotab. Kui Belorukov-Hyvärinen ekslesid kuskil harmoonia-, meloodia- ja rütmidevälises dimensioonis, siis Kändleri kohapeal tasand-tasandi haaval ehitatud heliteosed olid palju tuttavamad ning energilisemad. Seda tantsiklevat jämmi oli, eriti dissonantsis eelmise etteastega, huvitav jälgida.

Õhtu lõpetati läpparite ja pultide taga. Kohtusid Motobor ja Avaime ehk Toomas Savi / Aivar Tõnso, kes konstrueerisid improvisatsiooni korras rahuliku, ühtlase, tasapisi muutuva helimassiivi, mis puhus saali põrandale laotatud mattidel ja kott-toolidel istuva publikumi malbelt selili. Triivisime sellel tasasel jõel rahumeelselt festivalimelust välja, pühapäevaöösse, tagasi harjumuslikku. Rahulikult lõpuni kulgev finiš harilikust ehk veidi ekstsentrilisemale festivalile.

Järgmisel sügisel, kui Üle Heli loodetavasti veelgi suuremal kujul uuesti toimub, tahaks loota, et uute helipuhangute saatel saab lisaks juba tuttavaks kujunenud lokaalidele väisata ka ehk võõramaid kontserdipaiku.