Triin Hallas: Sammud disaini tulevikku

20. septembri pärastlõunal leidis Disainiööl aset rõivadisainietendus, mis festivali üldteemale vastavalt püüdis mõtestada disaini tulevikku. Oma loomingut ja visiooni esitlesid Eesti Kunstiakadeemia uues hoones Diana Arno, Triinu Pungits ja Kalle Aasamäe. Nende kolme Eesti moedisaineri puhul oleks erinevusi kergem välja tuua kui sarnasusi ja seda peegeldasid lühietendusedki. Kolme erinevat esitlust raamis omavahel kokku taustalugu noormehest ja neiust ning nende püüdlustest panna kasvama tuleviku disaini seeme. Selle tarvis toodi proloogina tantsides lavale suur lillepott.

Esimesena astusid üles Diana Arno loomingut kandvad modellid ning tõtt-öelda jäi algselt päris segaseks, mida nad oma peos lillepotti kandsid. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist ei olnud millegi muu kui mullaga. Kõrvutatuna Diana Arno luksuslikult elegantsete, valdavalt mustades toonides kleitidega ning silmi musta pitsiga varjutavate peaehetega, tekitas mulla (lillepotti) raputamine assotsiatsiooni mafiooso matusega. Nii muusika, lavaline liikumine, aksessuaarid kui ka rõivad ise olid rõhutatult klassikalised, mis süvendas esialgset konnotatsiooni veelgi. Kas matmisel oli futuristlik tulevikudisain eesmärgiga juurutada klassikale tugineva stiili igikestvat jätkumist? Mõttesse jäi mõlkuma ka küsimus, kas karusnahksed kraed on tõesti tuleviku disaini osa. Aktuaalsete karusnahakasvatuste keelustamise kampaaniate taustal tundub, et kui tulevikus ikka veel süütuid loomi pelgalt edevuse nimel tapetakse, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud.

Modellide poolt peotäiekaupa kohale toodud mulda istutati vahemängu ajal aga hoopis seeme ning jäädi selle tärkamist ootama.

Tõeliselt mängulise ja põneva lahenduse pakkus välja Triinu Pungits. Ei mingit modellide üksteise sabas käimist, ei mingeid lavataguseid kiireid riidevahetusi. Lavale metafoorselt tuisuga võitlema tulnud neiu vabakutselise tantsukunstniku Maarja Tõnissoni kehastuses näitas üksi ära kogu loomingu ning tantsis näiliselt läbi ka kõik aastaajad. Tuisusest talvest sai prantsuse duo Air loo „Alone in Kyoto“ foonil lootusrikas kevad, mil taustaloona kasvama pandud seemnest võrsus pisike puu. Peagi ilmus imelise kleidi alt otse laval välja sama trükiga trikoo ning etteaste sügiseses lõpuosas kaeti kleit kirju jopega ja pea kohal avati vihmavari. Ehk võiks rõivadisaini tulevikukontseptsioonile viidata just see, et garderoobi ei pea igal aastajal välja vahetama, vaid pisemate modifikatsioonidega täidab kollektsioon iga hooaja vajadused ja kestab pikalt nii kvaliteedi kui ka tegumoe poolest. Pungitsa trükitud kangad ning põnevad lõiked on just sellise kunstilise tasemega, et elavad kahtlemata üle nii mõnegi hooaja, jäämata seejuures tagasihoidlikuks ega liialt klassikaliseks.

Järgneva vahemängu ajal tulid vaatajate ette juba tuttavad noorukid, kes olid publikule mõnus puhver, et ennast järgmisele etteastele ümber lülitada. Sel korral tõid nad lavale kastekannu, et võrsunud puukesele vajalikku vett pakkuda, ning upitasid taime valguse poole, et temast ikka tugev võimas puu kasvaks.

Kalle Aasamäe esitluse ajaks muutus puu juba läbivaks atribuudiks. Sissejuhatuseks saabus lavale õrnalt tuulekella kõlistades Steve Jobsi meenutav rahumeelse olekuga härra, kes võttis lootoseiste sisse puuvõrse kõrval ning kelle teadliku pilgu all hakkas ülejäänud show lahti rulluma. Õrn tuulekell muutus peagi šamanistlikuks ja kohati sõjakaks helikeeleks. Tekkisid ka lavastuslikud viited idamaistele võistluskunstidele. Olgugi, et üldistavalt toetuti idamaade kultuurile, mille mõjutusi oli näha rõivasteski, tundusid viited kohati juhuslikud ja pealiskaudsed. Lavastatud liikumine oli segamini traditsioonilise modellikõnnakuga, ka ülesastunud meeste seas olid segamini professionaalsed modellid, võitluskunsti harrastajad ning muidu huvitava tüpaažiga tegelased. Lavalt käisid läbi nii iseteadlik boheem, Bollywoodi näitleja, musta maikaga tätoveeringutes tüüp ja muhe rasputinlik habemik. Kirju valik sobis muidugi näidatud rõivastega, mis olid samuti stiililt kohati killustunud ja mille peamine ühisjoon oli musta ja punase värvi läbiv kasutamine. Viimases etteastes otsiti tulevikku aga ilmselgelt minevikust. Kiireneva elutempoga läänemaailm pöörab ühe enam pea idamaiste rahuotsingute poole. Ehk ongi tulevik hoopis iidsetes tarkustes ning kogu vajalik info peidus vaikuses.

Virguva võrse all mediteeriv mees tuletas meelde mõtte taoismi alustekstist „Daodejing“, mis kõlab Disainiöö etendusega hästi kokku: „Puu, mida käed ei küüni kaisutama, võrsus tillukesest seemnest. Ka tuhandemiiline teekond algab ühest sammust.“ Nii on ka disainiga, seega valigem neid samme siis hoolega!