Triin Jerlei: Hüperlokaalne linn kui paratamatu tulevik

Tallinna arhitektuuribiennaali suursündmus, sümpoosion „Hüperlokaalne linn“, toimus Kultuurikatlas. Eesmärk ja korraldus olid suurejoonelised – mitte iga sümpoosion ei suuda kohale meelitada Eesti Vabariigi presidenti ega pälvida veebi vahendusel tuhandeid vaatajaid. Teema oli hästi valitud, puudutades korraga mitut ühiskonna valu-/huvipunkti.

Sümpoosion oli jagatud neljaks sessiooniks: „III/IV tööstusrevolutsioon“, „Mobiilsus“, „Andmed“ ja „Tootmine“. Kolm esimest moodustasid hüperlokaalse linna teemal omalaadse terviku, samas kui „Tootmine“ naasis biennaali lähtepunkti ehk arhitektuuri juurde ja uuris arhitekti rolli ja praktikat uute tehnoloogiliste võimaluste valguses. Kuraatorite lähenemine hüperlokaalse linna teemale oli pigem ettevaatlik: avasõnades kutsus biennaali kuraator Marten Kaevats üles mitte mõtlema uutest tehnoloogiavidinatest kui hõbekuulidest, mis lahendavad kõik probleemid.

Samal ajal oli sümpoosioni üldmulje deterministlik, kujutades hüperlokaalset linna kui paratamatust. Suurem osa esitlustest olid arhitektuuri- ja telekommunikatsioonivaldkonnast ning esindasid tehnoloogiast pigem optimistlikku käsitlust. Kolmes esimeses paneelis jagunesid esinejad mõtteliselt kolme kategooriasse:

  1. ärivaldkonna ehk suurte telekommunikatsioonifirmade esindajad, kes käsitlesid uusi võimalusi kui kindlat tulevikku;
  2. arhitektid, kes lähenesid teemale ettevaatliku optimismiga;
  3. skeptikud, keda esindasid vanema põlvkonna arhitektid Steve Diskin ja Edward Suzuki ning Guardiani ajakirjanik Steven Poole.

Kuraatorid olid sessioone lõpetavad vestlusringid osavalt kokku pannud, hõlmates erinevaid vaatepunkte. Kuigi suurem osa esinejatest oli algselt positiivselt meelestatud, tõid arutelud sageli tabavalt välja tehnoloogia kitsaskohad. Välja joonistus alternatiivne vaade hüperlokaalsele linnale kui veidrale, ent vältimatule düstoopiale. Dr Aly Tawfiki Skype’i vahendusel esitatud ettekanne autonoomsest transpordist lähenes oma pragmaatilisel moel sci-fi’le – ka järgnenud diskussioonis tõi Toomas Haidak välja paralleeli dr Tawfiki visiooni ja animafilmi „Wall-E“ vahel, viidates tehnoloogiasõltuvusest tingitud abitusele kui kaasaegse maailma katkule. Ka jälgimisühiskonna temaatika, mis valitses eriti just „Andmete“ sessioonis, viitas orwellilikele düstoopiateooriatele.

Kui sümpoosioni avasõnades lubas kuraator Ivan Sergejev algatada laiema keskustelu ja vältida tavapärast „arhitektidelt arhitektidele“ lähenemist, siis esinejate valik jäi siiski pisut ühekülgseks ja peaaegu kasutamata jäeti võimalus kaasata humanitaarerialade esindajaid. Väga palju küsiti „Kuidas?“ ja väga vähe „Miks?“. Sümpoosionil tekkis küll palju huvitavaid mõttevahetusi, kuid enamate eluvaldkondade kaasamine oleks aidanud diskussiooni veelgi mitmekesistada. Kuigi sümpoosion aitas paremini ette kujutada võimalikku hüperlokaalset tulevikku ja selle probleeme, jäid pakutud lahendused napiks.