browser warning text

Aime Kuulbuschi näitus "Puudutus"

Olete oodatud Aime Kuulbuschi näitusele "Puudutus" Vabaduse galeriis.

Aime Kuulbusch on üks eesti huvitavamaid skulptoreid-portretiste. Ta on tegutsenud meie kunstimaastikul juba ligi pool sajandit. Nagu enamik tema põlvkonna – 1970ndate algul avalikkuse ette astunud kunstnikke, kehtestas ka Kuulbusch ennast peaaegu et kohe ning ei näita siiani väsimusemärke.

Aime Kuulbuschi ja teiste tema põlvkonna skulptorite tollast loomingut on õigustatult vaadeldud modernismi võtmes, mis aga meie kunsti tollases kontekstis tähendas paradoksaalselt 1930ndate traditsiooni jätkamist ja ka selle lõhkumist. Pieteeditundeliselt järgisid nad skulptuuri kui sellise vormi- ja proportsioonitäiust, pinnatöötlust ja teisi vormilisi karakteristikaid, kuid enam kui esteetilised väärtused on neile läinud korda sõnum, kontseptsioon. Kuulbuschi puhul eelkõige inimesekontseptsioon. Portreede kõrval on Kuulbuschi loomingus oma kindel koht allegooriatel, sümboolsetel inimfiguuridel, olgu siis mees- või naisaktidena, sürreaalsete masininimeste või kunstlike homunkulustena. Stilisatsioonide juurest on ta samm-sammult liikunud abstraktsete kompositsioonideni.

Vabaduse galerii väljapanek "Puudutus" koosneb üheksast akrüülvaigust reljeefist, mis on valminud 2016. ja 2017. aastal, ning kahest varasemast ümarplastikast – 1976. aastal valminud ja praegu lausa krestomaatiliseks kujunenud Juhan Viidingu portreest ning 2012. aastal valminud polüestervaigust abstraktsest kompositsioonist "Vastasseis".

Kolmikgruppidest koosnevad reljeefid – neid võib jaotada värvi või kujundi kaupa – on pealkirjastatud nii, nagu kogu väljapanek "Puudutus". Või nagu kunstnik ise oma eelmise isikunäituse puhul Viimsi Püha Jaakobi kirikus puudutuse mõistet avab, võib selleks olla vihm või päikesesoojus või tuulepuhang või soe valgus ehk kõik elav ja loomulik. Skulptori käe all ei ole see loomulik ja muutuv ollus mitte ainult kinni püütud, vaid viidud ideaalsesse geomeetrilisse vormi, sellest on loodud üldistus.

Esimene tasand, millega puutus kunstnik oma "Puudutuste" loomisel ja millest ei pääse ka vastuvõtja, on muutuva hetke kujutamine püsivas vormis, liikumise illusiooni loomine kujundi, kompositsiooni, materjali, värvi ja valguse abil. Kui XX sajandi alguse kõige radikaalsemad avangardistid, futuristid mässasid suurte dünaamiliste protsesside kujutamisega staatilise kunsti abil, siis Aime Kuulbuschi on huvitanud nii-öelda väikesed, aga seda väärtuslikumad argihetked.

Kui reljeefides on kunstnik mänginud dünaamikaillusiooni loomist läbi puhastatud viisil, korduvate abstraktsete vormidega, siis realistlike, psühholoogiliste portreede puhul tuleb see esile detailides, nüanssides. Juhan Viidingu portree puhul eelkõige tema käte hoiakus, aga ka modelleerimisviisis, mis tekitab keha ja huulte tukslemise illusiooni. Kui Eesti kunstipublikule on Aime Kuulbuschi Juhan Viidingu portree tuttav just pronksvariandis, sest see on väljas Kumu püsiinstallatsioonis "Kajakas", siis nüüd on vaadata kipsist vahevariant, kus aga kunstniku kohalolek, tema enda käepuudutus on märksa vahetumalt olemas.

Teine tasand, millest ei pääse Vabaduse galerii näituse puhul, on eksponeerimisruumi tähendus. Vabaduse galerii on klassikaline valge kuup, ka ruumimälu mõttes, sest siin on alati olnud nii-öelda kunstiruum – kas siis ateljee või galeriina. Viimsi Püha Jaakobi kirikus hakkas tahestahtmata kaasa mängima pühakojaga seotud tähendusväli, kolmikgrupist tuli rääkida kui triptühhonist ja sellega seonduvast religioossusest.

Näituse viimasel päeval, pühapäeval, 19. novembril algusega kell 16 on galeriis kohtumine Aime Kuulbuschiga.