browser warning text

Esimene lugemine: "Puumaaling"

Loevad Liisa Saaremäel, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Liisa Pulk, Kersti Heinloo, Martin Veinmann, Kersti Kreismann.

Lavastajana juhendavad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann.
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär-Kall.

"Puumaalingu" tekst ilmub Loomingu Raamatukogus 2018. aasta suvel, Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäevaks.

Bergman kirjutas "Puumaalingu" Malmö linnateatri peanäitejuhina töötamise ajal (1952–1958). Tekst valmis hooajal 1953–1954 ja oli kirjutatud tema näitlejaüliõpilaste jaoks. Esimest korda jõudis näidend publiku ette raadioteatris 1954. aastal Bergmani lavastuses. 1955. a kevadel lavastas ta selle ka Malmö linnateatris ja samal sügisel jõudis see lavale Stockholmis Kuninglikus Draamateatris Bengt Ekeroti lavastuses – tema mängis Surma rolli mõne aasta pärast "Puumaalingu" põhjal valminud filmis "Seitsmes pitser". Lennart Olsson tegi näidendi põhjal ka telelavastuse.

Bergman on öelnud, et sümbolistliku "Puumaalingu" kirjutamise tõuke sai ta surmatantsu kujutisest Rootsi keskaegses kirikus, mida ta lapsepõlves nägi oma pastorist isaga vahel maale kaasa sõites.

Keskaegse altarimaali surmatantsu motiivis kujutab näidend erinevaid figuure: rüütel, kannupoiss, lapseootel naine, nõid, noor tüdruk, narr, sepp ja tema naine. Musta riietatud nooruk mängib lautot ja räägib hirmsa loo katkust. Näidend kõneleb nende katsetest kuidagi katku (ka surma, needuse, süü) eest pääseda. Narri ja Surma omavahelise mängu teema kandus filmi "Seitsmes pitser". Filmis näeme taustal Albert Pictori lubjamaalingut "Surm mängib malet" Täby kirikus.

Oma autobiograafias "Laterna magica" kirjutas Bergman, kuidas "Puumaalingust" kasvas välja film, mis oli talle väga hingelähedane, kirjutatud suure elujõupuhangu laines. Stsenaariumi kirjutamist alustas ta Karolinska haiglas järjekordsest kõhuhaigusest paranedes. Käsikiri lükati alguses tagasi ja alles pärast "Suveöö naeratuste" edu andis Svensk Filmindustri "Seitsmenda pitseri" plaanide tegemisele rohelise tule. Bergman kirjutas stsenaariumi viis korda ümber ja lavastas selle 1957, sellest sai tema seitsmeteistkümnes film.

MARTIN: Ühe Lõuna-Smålandi kiriku eeskojas, paremat kätt, otse ukse kõrval, on meie näitemäng seinale maalitud. Maal pärineb neljateistkümnenda sajandi lõpust ja motiivi on mõjutanud katk, mis just tol ajal sealmail ja ümberkaudu märatses. Kunstnik on tundmatu. Sellepärast olen nimetanud selle tüki "Puumaalinguks" ja järgin üldistes joontes maali jutustust, mis algab kiriku eeskoja väikeste akende juurest, kus päike särab veel rohelise maastiku kohal, ja lõpeb nelja meetri kaugusel pimedas nurgas, kus viimased sündmused toimuvad hallil raskel vihmamärjal koidikul …("Puumaaling")