browser warning text

Lilian Mosolaineni maalinäitus “Olen õitest kirendav aas”

Lilian Mosolainen tuli Eesti kunstiellu 1980. aastate lõpu uusekspressionismi lainega rühm T algtuumikus.

Kui tema tollastele kaasvõitlejatele jäi ekspressionism vaid üheks etapiks, siis Mosolainenit on ekspressionism – panustamine intensiivsele väljenduslikkusele, emotsionaalsusele – jäänud saatma kogu senise loometee.

Kunstniku maalide kahestunud struktuurile, teineteisest täiendavale (ja avavale) näiliselt sõltumatule joonisele ja värvile juhtis tähelepanu juba kakskümmend üks aastat tagasi Kreg A-Kristring, kui Lilian Mosolaisel oli näitus Samba (nüüdses Vabaduse) galeriis. Nii nagu siis, nii ka nüüd on selge, et kunstnik on saanud peamist tuge ja inspiratsiooni Euroopa klassikalisest kultuurist, nii kunstist kui ka kirjandusest, kuid nii, nagu mitmed XIX sajandi ja veelgi enam XX sajandi alguse kunstnikud pöördusid varasema klassika poole, et pärandit töödelda oma elukogemusest lähtuvalt ja esitada siis oma subjektiivses võtmes, nii jätkab selles vaimus ka Lilian Mosolainen.

Vaatamata sellele, et praegune näitus kannab kevadiselt reibast pealkirja “Olen õitest kirendav aas”, ei ole kunstniku viimaste maalide aines seotud mitte niivõrd lootuse ja uue tärkamise, kuivõrd inimelu adumisena looduse ringkäigu osana ja seetõttu surma tunnetamisena elu osana. Mitmete Lilian Mosolaineni viimaste maalide pealkiri sisaldab viidet surmale (“Surmatants”, “Surm on meid silmanud juba”, “Surematu kümbleb”).

Kõik näitusel esitatud teosed on valminud kahe viimase aasta jooksul, kuid õige mitmel on kaks aastaarvu: kunstnik on võtnud ette oma kakskümmend ja rohkemgi aastat tagasi alustatud teose ning andnud sellele praegusest ajast lähtuvalt uue elu.

Lilian Mosolainen on kirjutanud näitusele saatetekstiks:

Luukered tantsivad katusel
Sügisjoonikutest keed kaelas
On teepervelt leitud orava matused
Ning homne saab küllalt omagi vaevast
Kurbuse kaev on lämmatavaist tähendusist tiine
Ükskord aeg harutab lahti läinudsuvise võilillekee keerud
Talve altarile juba ohvreid viime
Verine ohvitall taevalael keerutab keerub.