browser warning text

Mati Karmini näitus "Uskusid"

Mati Karmin (sünd 1959) on tegutsenud Eesti kunstiväljal enam kui kolmkümmend aastat.

Teda võib nimetada modernistlikuks skulptoriks, kellele on ikka tähtsad olnud materjal, vorm ja nende koostoimest sündinud sõnum. Ta on teinud mitu karakterportreed, peamiselt kolleegidest, kunstnikest-skulptoritest, aga ka suuri projekte, millest tuntum on miiniprojekt.

Kõige vaieldamatuma jälje on ta jätnud aga monumentaalkunsti. Tema loodud on Jaan Tõnissoni ja Juri Lotmani mälestusmärk Tartus, Püha Jüri ratsamonument Toris, Marie Underi mälestusmärk Tallinnas, Martin Kleini monument Mustlas, suudlevate tudengitega purskkaevuskulptuur Tartus, kui nimetada vaid mõned tema monumentaalloomingust.

Mati Karmin on olnud skulptuuriõppejõud kunstiakadeemias Tallinnas ja kõrgemas kunstikoolis Tartus, Tartus õpetab ta praegugi. Mati Karmin oli ka üks Samba (praegu Vabaduse) galerii asutajaliikmeid. Siin oli 1994. aastal väljas tema esimene kontseptuaalne installatsioon "Minu isa", mis praegu kuulub eesti installatsiooni ajalukku. Tema viimane isikunäitus "Mida rooste ei riku" oli Tallinna Kunstihoone galeriis 2013. aastal.

Nagu praeguse Vabaduse galerii näituse pealkiri "Uskusid" osutab, on ka sellel tervikul mitu tasandit ja lähenemisviisi. Seda võib vaadata kui uskude (uskumuste) paljusust, millega kunstnik talle omases tragikomöödia võtmes lükkab ümber eestlase usuleiguse, aga sellele võib läheneda ka tegusõna "uskuma" minevikulises tähenduses (sina uskusid, nemad uskusid) ehk mõtlema usu (uskumuse, aga ka uskumise või usalduse) peale kui millelegi, mis kuulub möödanikku, kuid mida ei ole kaotanud autor (mina-tegelane), vaid keegi, kelle poole ta pöördub (sina, aga ka anonüümsem nemad).

Näituse teine peategelane on puit – soe ja meie oma materjal. Puitu on Karmin sel korral töödelnud teisiti, kui seda on meie skulptuuris traditsiooniliselt tehtud. Puit on tema käes omandanud ambivalentse tähenduse: mõnes installatsioonis näeb see välja sile ja meenutab masinatöötlust, teinekord on tunda aga lausa tahtlikku amatööripuudutust. Nii suunab materjal piiblistseenide vastuvõtmist ja nihestab üldtuntud tähendust, kuid selles nihkes ei ole ei üleolevust ega kriitilisust, Karmin on kujutatu suhtes sama empaatiline, nagu on olnud ääremaa väikese kiriku altarimaali looja. Galeriis on vaadata selle koopia.

Kunstnikust sõltumatutel põhjustel loksus näituse avamine jõuluaja lõppu, aga loodetavasti paneb see installatsioon ka alanud aasta algul korraks aja maha võtma ning endasse süüvima ja sealt leidma just neid "uskusid", mis teevad elu elamisväärsemaks.

Avamine 5. jaanuaril 2018 kl 17.