browser warning text

Näitus "Klaas. Betoon. Ruum" Vabaduse galeriis

Vabaduse galeriis avatakse 27. juulil kell 17 klaasikunstnike Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka näitus "Klaas. Betoon. Ruum". Näitus jääb avatuks 15. augustini.

Klaasikunstnike Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka kaheksast 1970.-1980. aastate monumentaalteosest koosneval näitusel keskendutakse geomeetrilistele, avaliku ruumiga seotud töödele, mis põhinevad tugevale seosele ümbritseva arhitektuuriga. Tööde fotode kõrval eksponeeritud materjalinäited – paksud sügavatoonilised klaasplokid, õrnad laboriklaasist torud või värvilised vitraažid – on kui selle kunsti algelemendid, mille kordamisel ja omavahelisel seostamisel on teosed saanud oma vormi. Nii on toonane kunst vaatajale koost lahti võetud ja suunab tema tähelepanu tagasi aega ja ruumi, kust tähelepanu on välja libisenud.

Kunstnike esimene ühisprojekt oli Viru hotelli teise korruse restorani nüüdseks hävinud laekompositsioon (1972), mis koosnes ligi 8000 peenikesest klaastorust.K õrgel lae all ja ülalt valgustatuna jätsid õhus hõljuvad tuhanded torud muidu rangelt funktsionaalses ruumis hapra ja õhkkerge mulje, rõhutades ka ruumi asümmeetrilist liigendust. Tegu oli oma aja ühe mastaapsema monumentaalteosega, mida reprodutseeriti kümnetes Tallinna vaatealbumites, Nõukogude Liidu arhitektuuriraamatutes ja lähiregiooni ajakirjades. Viruga samalaadsete valgustite teemat on mõlemad kunstnikud edasi arendanud ka eraldi. Soovik-Lobjaka valgustites Tallinna õnnepalee banketisaalis (1983) olid peenikesed klaasvardad koondatud otstes õrnvalgeteks väänduvateks lillekimpudeks. Andresma-Tamm kasutas Pirita rannahoone restorani valgusti juures (1979) silindrilisi puhutud klaasist detaile, mis topeltspiraalina riputatult keerdusid läbi kolme korruse.

Omaette grupi moodustavad näitusel tööd, kus uuritakse monumentaalkunsti piire lihtsa mooduli omavahelisel kombineerimisel ja kasutamisel koos värvi ja uuendusliku tehnoloogiaga. 1979. aastal valmis Narva-Jõesuu ühe suurema puhkekodu, tehasele Baltijets kuulunud Mereranna kompleksi ujulasse kitsastest betoontahukatest ja käsitsi toonitud keraamilistest plaatidest pannoo, kus nappide vahenditega on tähistatud liikumine basseini otste vahel. See vähetuntud teos on Eestis erandlik nii oma range geomeetria kui ka brutalistliku materjali kasutamise poolest. 1980. aastal järgnes sellele olümpiamängudeks Tallinna purjespordikeskuse hotelli loodud paksudest klaasplokkidest tagant valgustatud pannoo "Laine", kus käsitsi valatud klaasistruktuur valguse liikudes justkui teisenes. 1986. aastal valmis Tartu ülikooli raamatukogu fuajee keskne valgusti, millega paljundati ja arendati edasi hoone arhitektuursete osade rütmi. Geomeetria ja mooduli printsiipi on kasutatud ka Toompea lossi fuajee ajaloolisse keskkonda tehtud aknas (1985), kus aluseks on võetud hoone 1920. aastate arhitektoonikast tuletatud madala püramiidi vorm.

"Rohkem kui metafoor mõnele ette antud teemale, tõuseb nendes töödes esile autorite kindlakäeline kompositsiooni ja värvi suhe, teoste konstruktivistlik keel, millele loob tausta XX sajandi keskpaigas domineerinud käsitlus universaalsetest plastilistest väärtustest."
-Andres Kurg

Näituse kuraatorid on Villu Plink ja Silja Saarepuu ning see tagasivaade on omamoodi jätk Tallinna Kunstihoone galerii näitusele "Väikesed monumentalistid".

Vaata veel: