browser warning text

Urmas Pedaniku näitus "Simuleeritud maailmad"

Esmaspäeval, 30. aprillil 2018 kell 17.00 avab Urmas Pedanik (sünd 1949) Draakoni galeriis isikunäituse "Simuleeritud maailmad". Näitus jääb avatuks 19. maini 2018.

Urmas Pedanik kerkis kunstimaailma üldfoonilt esimest korda esile 1970. aastate teises pooles toonases Eesti NSV-s uuendusliku hüperrealistliku maalikäsitlusega. Tema elektroonikaalased õlimaalid nagu näiteks "Trükitud skeem I" (1977) ja "Valgus elektrikilbil" (1978) kuuluvad hüperrealismi katusmõiste all Eesti kunstiajaloo kullafondi, olles tänaseks arvel vastavalt Tallinna Kunstihoone ja Tartu Kunstimuuseumi püsikogudes.

Urmas Pedanik õppis aastatel 1974–1980 toonases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) õhtuses õppevormis disaini eriala, s.t nagu mitmed teisedki selle ajastu maaliuuendajad, ei olnud ta tegelikult ERKI maalikunsti kateedri kasvandik, vaid tulnud siinsele kunstiareenile "kusagilt kõrvalt". Samuti töötas ta juba 1970. aastate algusest ENSV Kunstnike Liidu Kunstifondi näituste sektoris, olles varakult sõna otseses mõttes kunstimaailma telgitagustega tuttav.

Esimene Urmas Pedaniku isikunäitus toimus 1981. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis. 1984. aastast sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Paradoksaalselt tekkis tema loomingusse alates 1986. aastast peaaegu veerandsajandi pikkune paus, mis kestis 2010. aastani. Nii on tema 2018. aasta kevadel Draakoni galeriis toimuv isikunäitus järjekorras alles viies.

Pedaniku elektroonikaalaste maalide fenomeni selgitabki lühidalt paradoks, et kunstniku eelistatud hüperrealistlik käsitlusviis, tema n-ö esteetiline lähtekood ei ole põhimõtteliselt muutunud, küll aga on kardinaalselt muutunud maailm selle taustal. Kui valmis 1977. aasta seeria "Trükitud skeem I–II", siis tegeles see kunstniku teravustatud realiteedisegmendiga analoogelektroonika ajastust, s.o raadio ja televisiooni kuldajast. Ent kui 2010. aastal valmis "Trükitud skeem III", siis oli pildil juttu juba tänase digitaalse elektroonika ajastust: analoogsignaalid olid vahepeal asendunud arvsignaalidega, pidevad signaalid digitaalsete nullide ja ühtede jadaga.

2017.–2018. aastal on Urmas Pedanik oma hüperrealistlikes vaikeludes süüvinud tehnoloogia arengusse juba hulga avaramal ajaloolisel skaalal. Ta on sisuliselt kogu senise kommunikatsioonitehnoloogia ajaloo taandanud põhimõtteliselt kolme paradigmaatilisse etappi, kolmeks keskseks visuaalseks metafooriks: vaakumlamp, transistor ja digitaalne trükkplaat. Alguses oli lampraadio. Seejärel tulid transistorraadio ja kineskoopteleviisor. Nüüd oleme sisenenud digitaalajastusse, mil saade läheb eetrisse, ent saab ühtlasi järelkuulatavaks või -vaadatavaks internetis. Informatsioonitehnoloogia ja telekommunikatsiooni areng on viimase sajandi jooksul olnud märkimisväärselt kiire; võime vaid aimata, milliseks kujuneb meediatööstuse tulevik, kuhu koonduvad konglomeraadid ja kui peeneks hajuvad signaalivõrgustikud.

Näitusega kaasneb kataloog.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Vabariigi kultuuriministeerium.